kui on tuju paha

Mul on paha tuju!

“Emme, mul on paha tuju,” mossitab tütar. „Miks sul on paha tuju?“ pärin osavõtlikult. „Ära palun uuri,“ tuleb vastus… Aga mina olen selline ema, kes uurib. Kui lapsel on paha tuju, on sellel põhjus: kas on mingi asi koolis halvasti läinud, sõber midagi sellist öelnud, mis hinge läks vms.

Tavaliselt me ikka lapsega jõuame selle põhjuseni, miks on tuju paha. Kuulan piiga mured ära ja kui võimalik, annan nõu, kuidas käituda.Teinekord piiga lihtsalt läheb oma voodisse, mossitab seal, aga lõpuks ikka tuleb ja räägib.

Õnneks pole tujude põhjuseks kunagi olnud see, et oleme talle jätnud midagi ostmata või pole lubanud kuhugi minna. Pesamuna on meil selline asjalik tüdruk ja nõudmisi, mis meile ülejõu käiks, tal pole. Oli periood, kus ta suurim soov oli saada hoverboard – tasakaaluliikur. Meil kahjuks kergliiklusteed pole, kodus oleks sellega sõita võimatu olnud, ja tuleb tunnistada, et ka rahalisi võimalusi me selleks nagunii poleks leidnud.

Aegajalt on sellest soovist ikka juttu olnud, aga seletasin talle väga rahulikult, mida kõike me selle rahaga saame teha, ning õnneks asi rahunes. Tean ka seda, et nagu minul, on ka lapsel vaja omaette olemise aega ning enne kui juttu hakkame ajama, lasen tal tunnikese või paar asja seedida. Siis lähen ikka uurima, miks laps on mossis või tusane.

Minul on ka omad „pahatujukolmapäevad“. Tunnen siis, et ei taha kellegagi rääkida ega seltskonnas olla. Vajan lihtsalt enda jaoks aega. Enamasti sätin ma ennast oma tuppa lugema või lähen jalutama.

Ma olen oma abikaasaga juba nii pikalt koos elanud, et ta teab, et ükskord ma selle paha tuju põhjuse talle ikka ette laon. Seni laseb ta mul lihtsalt omaette olla. Enamasti tekivad minu tujud sellest, et ma ei ole iseendaga rahul. Kas on mingi tähtajaline töö jäänud tegemata, olen tahtmatult kellelegi halvasti öelnud või on lihtsalt kuuseis vale.

Mulle endale tundub, et paha tuju on nagu nakkushaigus, seega ma pigem hoian ise eemale ja püüan oma peas asjad korda saada. Samuti on mul enda jaoks reegel, et keegi ei pea minu tujude pärast kannatama. Tööle minnes ikka naeratus näole ja isegi kui mul endal on peas ja hinges segadus, siis oma töökaaslasi sellega traumeerida ei tohi.

Tegelikult see, et ma niisama vait olen ja omaette hoian, on ka nende jaoks häiriv. Oleme ju sellistena loodud, et kui on kaaslase poolt vaikus majas, hakkame otsima mida oleme valesti teinud või öelnud. Õnneks on mu töökaaslased juba aastaid samad ja ka nemad teavad, et ma olen iseendaga pahuksis :-).

Sama on vingumisega. Mulle endale tundub, et me vingume nii kohutavalt palju. Lapsed ei kuula sõna, ilm on paha, riided on kas koledad või pole neid üldse… Sellised tühised väikesed asjad, mis pole tegelikult suures plaanis olulised.

Veel mõned aastad tagasi olin ma ise ka kohutav vingupunn, koguaeg mossis ja iga asja peale üks suur ja hädine hala. Tööl tutvusin aga ma naisega, kellest ma pean väga lugu ning kes on mulle väga palju õpetanud. Tänu temale lõpetasin ma virisemise ja hakkasin igale asjale pisut teisiti lähenema.

Kord kui taas töökaaslasega vingusime mingite tühiste asjade pärast ( a`la mu laps sai koolis nelja), rääkis see naine meile oma loo ja selgus, et meie argipäevased murekesed on täiesti tühipaljad selle kõrval, mida on pidanud tema pere üle elama. Samas on see naine alati postiivne, särav, nooruslik ning alati heas tujus.

Ausõna, minul hakkas häbi… Miks ma vingun sellist asjade pärast, mida ma saan ise muuta või mis ei puuduta otseselt minu elu? Pärast talve tuleb ikka kevad ja siis suvi :-). Naeratame rohkem ja vingume vähem! Ning kui ongi paha tuju, tuleb sellest üle saada nii, et lähedased ei kannataks.

 

Kuidas teie lapsed saavad üle „pahast tujust“? Elate te oma ebaõnnestumisi teiste peal välja?

 


Maarika K. peres kasvab kolm last, 25 aastane poeg ja kaks tüdrukut vanuses 23 ja 10. “Ma armastan meeletult raamatuid  lugeda ning olen paadunud “maailmaparandaja” ehk ei jäta kunagi väljendamata oma arvamust teemadel, mis mulle korda lähevad.  Mulle meeldib roheline mõtteviis ja taaskasutus. Kuna mu töö nõuab väga palju suhtlemist, siis oma jõu ja rahu taastan kas mere ääres või jalutades.”

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar