Laps kuuse juures, ootab kingitusi

Jõulud – rahu ja vaikuse aeg

Kõik, kes mind vähegi tunnevad teavad, et mulle ei meeldi jõulud. Häbi tunnistada, aga olen kunagi visanud juba kahekümne viiendal kuupäeval kuuse välja… koos ehetega. Kogu selle tralli olen teinud viisakalt läbi sellepärast,et meie majas kasvab väike laps. Laps, kes kuni selle aastani uskus siiralt päkapikke ja jõuluvana.

Kahjuks see meie “päkapikk” jäi vahele, eks piiga oli koolis ikka kuulnud,et vanemad need sussi täitjad ongi, aga sisimas tahtis ta ikka uskuda. Hommikul ei öeldud mulle küll midagi,  aga kui koju sõitsime, olid lapse sõnad : ” Kümme aastat olen ma seda ilusat muinasjuttu uskunud ja siis see lihtsalt saigi läbi. Kui nüüd veel välja tuleb, et jõuluvana ka pole päriselt olemas, siis on ikka jamasti küll, et teie ise olete pidanud selle kõik kinni maksma.”

Kuna ma töötan kaubanduskeskuses, siis teadupärast algavad meil jõulud juba oktoobris. Sellest lähtuvalt tahaksin ma teada, miks ei müüda detsembris vastlakukleid, sest aprillis juba šašlõkki saab. Mingil hetkel hakkab see aisakell ja lumememmed, kes jalutavad paaris,  nii vastu, et kui reaalselt jõuluaeg kätte jõuab, olen sellest nii väsinud, et tahaks ainult vaikust ja rahu.

Ning need kingitused… ämmale, äiale, naabrile , oh, kuidas ma unustasin – vanaonu Endel ka ju veel, õed ja nende pered, sõbrannad… ja nii nad jooksevad hullunud pilk silmis veel viimasel minutil mööda poode.  Mõni linik, pajakindad, vaas, jõuluvanaga tass – enamasti asjad, mida pole vajagi ja mis lõppkokkuvõttes ei tee kingisaajale rõõmu, ja võivad leida tee hoopis prügikasti.

Sel aastal tegingi  koos oma sõbrannaga kingid vähekindlustatud lastele, kuidagi soe ja mõnus tunne oli endal.

Mina ei oska maani kummardada ja võltsilt tänada kingi eest, mis on ostetud lihtsalt sellepärast, et peab midagi kinkima. Jäta mulle see kink tegemata ja anneta raha lastele, kellel ei käigi jõuluvana. Sel aastal tegingi  koos oma sõbrannaga kingid vähekindlustatud lastele, kuidagi soe ja mõnus tunne oli endal.

Veel  härib mind nö. kohustus kirikus käia. Inimene, kes muul ajal kirikust kauge kaarega mööda sõidab,  leiab ühtäkki,et just nüüd ja praegu lähen ma jõulumissale ja soovitavalt ikka sellisesse kohta, kus on kohaliku ajalehe fotograaf või veel parem televisioon kohal ja kui hästi läheb,  siis vanatädi Salme näeb, et ma olen ikka tubli ja kuulan hardalt ja pühalikult. Samas mulle väga meeldib jõululaupäeval surnuaias käia, viia küünal ja pisut vaikuses mõelda lahkunud lähedasele.

Kui laps paki avas, olid tema emotsioonid nii siirad ja ehedad, et hinnale oleks olnud kohatu mõelda.

Ma ei mäleta, et minu lapsepõlvekodus oleks üldse jõule tähistatud. On meeles küll päris väikesena saaniga  sõit kirikusse koos vanaema ja tädidega,  aga siis oli ka teine aeg. Kindlasti oli koolis näärivana ja jagati kingipakke, mida eelnevalt olime klassikaaslaste vahel loosinud.  Minu lapsepõlvekodus ei käinud ka päkapikud, nüüd on mõnikord ka vanematele midagi sussi sisse poetatud.

Meie laste jõululist pole kunagi olnud lihtsalt soov saada kalleid asju, enamasti on selles nimekirjas raamatuid, lauamänge ning midagi sellist, mida tõesti soovitakse. Kui mu vanem tütar oli kaheksane, soovis ta ainukese kingina saada Baby Born nukku. Tol ajal oli see kallis, aga otsustasime et ta saab selle. Kui laps paki avas, olid tema emotsioonid nii siirad ja ehedad, et hinnale oleks olnud kohatu mõelda.

Väiksem piiga oli üle-eelmisel aastal küll pisut pettunud, et muude kinkide hulgas olid ka riided,  ja kirjutas edaspidi jõuluvanale: “Ära riideid too!“  Tavaliselt käib meil jõuluvana vaikselt korstna kaudu kahekümne neljanda hommikul.  Ma olen alati lubanud oma pesamunal ka minu kingid avada ja eelmisel aastal äratas ta mind kisaga: “Emme, emme! Jõuluvana on sulle Stigi toonud!“  Mulle väga meeldib, kui mulle raamatuid kingitakse, ja sel aastal ma loodan salamisi,et jõuluvana toob Hannese 🙂

Tavapäraselt lähen ma jõululaupäeval tööle, sest keegi seal kuskil ametiasutuses on tulnud heale mõttele, et inimestel pole mitte midagi muud sel päeval teha kui ostlemas käia. Olen siis enamasti selle löögi endale võtnud ja selle päeva ise leti taga rõõmsalt säranud. Ehk tuleb kunagi aeg, kus kaubanduskeskused on sel päeval suletud ja vanemad  saavad koos lastega tervet päeva nautida.

Mu tütar on öelnud, et jõul pole jõul, kui laualt puudub ema tehtud kapsas. Keedan seda lausa kaheksa tundi: neli eelmisel õhtul ja neli järgmisel hommikul.

Jõuluvalmistused algavad meie peres sellega, et lapsed toovad isaga kuuse. Sel aastal on meil kuusk juba toas varakult, ootame vaid millal suur õde koju tuleb, ja siis saab selle koos ära ehtida. Tavaliselt, kui on metsa minek, viiakse ka metsloomadele süüa.

Minu  ülesandeks on keeta kapsas. Mu tütar on öelnud, et jõul pole jõul, kui laualt puudub ema tehtud kapsas. Keedan seda lausa kaheksa tundi: neli eelmisel õhtul ja neli järgmisel hommikul. Enamasti teen suuremad ettevalmistused juba eelmisel õhtul ära ja kogu valmimise protsess toimub telefoni teel.

Mulle meeldib, kui kogu meie pere on koos ühise laua taga. Enamasti on see meil ka õnnestunud, vaid eelmisel aastal oli poeg oma tööülesannete tõttu nii kaugel, et saime suhelda vaid telefoni teel. Õhtu lõpeb aga meil tavaliselt lauamängudega. Õnneks taipab jõuluvana seda kollektsiooni igal aastal täiendada ja alati on midagi uut ja huvitavat mängida.

Sel aastal, oh imestust, ma ootan jõule. Ma kohe tõsiselt ei ole lasknud ennast häirida ei varakult alustatud jõulustaffi müümisest, ei inimestest, kes arvavad,et mida kallim kink, seda rohkem ma hoolin, ega ka sellest, et igal aastal jäetakse vaene Kevin jälle üksi koju.

Ma olen väga rahulikult võtnud kingituste teemat, mõelnud põhjalikult, kellele mida, et poleks mõtetut tarbimist ja raiskamist. Mulle väga meeldib mõte, et me läheme pärast jõululaupäeva koos perega minu vanemate juurde, kus saame kokku õdede ja venna perega.

Jõuluaeg ongi mu meelest selline aeg, kus saadakse perega kokku, meenutatakse möödunud aastast ainult positiivseid asju, nauditakse seltskonda. Jõulud on rahu ja vaikuse aeg – aeg, kus inimesed saaksid võtta aja maha ja olla rahulikult koos armastatud inimestega.

 


Maarika K. peres kasvab kolm last, 25 aastane poeg ja kaks tüdrukut vanuses 23 ja 10. “Ma armastan meeletult raamatuid  lugeda ning olen paadunud “maailmaparandaja” ehk ei jäta kunagi väljendamata oma arvamust teemadel, mis mulle korda lähevad.  Mulle meeldib roheline mõtteviis ja taaskasutus. Kuna mu töö nõuab väga palju suhtlemist, siis oma jõu ja rahu taastan kas mere ääres või jalutades.”

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar