Laps loeb raamatut koolivaheajal, kuid vanematel on peamurdmist, mida laps võiks veel teha

Appi, koolivaheaeg!

Ma ei tea, kuidas teistes peredes, aga meile valmistab koolivaheaeg pehmelt öeldes peavalu. Loomulikult on tore, et mina saan kauem magada, rahulikult silmad pähe joonistada ja rõõmsalt kella kümneks tööle minna. Ja nüüd tulebki see suur AGA – mis lapsest saab?

Muidugi on meil olemas vanavanemad, kuid olgem ausad – ega kümnene sinna enam eriti ei kipu. Pealegi on meie vanavanematel arusaam,et kuna nende poeg on veel gümnaasiumi viimases klassis, siis ilmselgelt on meie pesamunast piiga nende arvates sülelaps. Kas ta ikka oskab üksi üle tee minna, äkki ta eksib ära? jne.

Kui piiga tahaks veel külastada oma linnas elavaid klassikaaslasi või koos tüdrukutega õues mängida, viiks vanaema ta igaks juhuks käekõrval kohale ja parema meelega istuks ise kõrval. Pealegi on mu enda lapsepõlvest jäänud üsna ebameeldiv mälestus sellest, kuidas meid koolivaheajal vanaema juurde kupatati, sõbrad jäid ju maha, ja ma ei olnud just vanaema lemmiklaps…

Koolivaheajal üksi kodus?

Meie peres on ka suuremad lapsed, aga nemad on juba täiskasvanud, ja neil on omad tööd ja toimetused. Kui nemad käisid põhikoolis, olid nad kodus üksteisele seltsiks, mingil ajal olin ka mina beebiga kodus, ja alati olid meile lubatud kõik nende sõbrad. Nüüd nö. üksiku lapsega on ikka paras laveerimine terve koolivaheaeg. Elame maal ja meie naabritel pole samaealisi lapsi ning kuna piiga käib koolis Rakveres, elavad tema sõbrad kõik seal.

“Sa oled oma piiga ära nännutanud, kas laps üksi kodus ei saaks olla?” küsitakse mu käest. Saab, päevas paar tundi on täitsa loomulik, aga pikad päevad? Ma tegelikult pean ebanormaalseks, et väikelapsed on üksi kodus. Meie laps loeb palju ja asjatab arvutis, kuid minu tööpäevad on tihti kaheksani. “Meie olime küll omal ajal üksi kodus,” ütleb mõni…  Nõus, aga „omal ajal“ valvas lapsi terve kogukond, ja enne kui ema töölt koju jõudis, ta juba teadis, millega keegi tema lastest oli hakkama saanud…

Võta, Maarika, siis puhkus!“ Nagu kõikideks vaheaegadeks või? Mul on küll äärmiselt hea ja mõistev tööandja, aga mulle ei ole nähtud ette puhkusepäevi, mis kataksid nii koolivaheajad kui ka suve. “Tule siis töölt ära, et saaksid lapsega kodus olla.“ Isegi kui mu abikaasa mulle seda võimaldaks, ei taha ma koduseks jääda – mulle meeldib minu töö ja kodus läheks ma lihtsalt hulluks või hakkaks kõikide teiste elusid elama :-). Seega vait olla ja edasi teenida… sättidagi oma tööpäevad ja puhkused sedasi, et üks lapsevanematest oleks kodus ja piiga ei istuks üksinda.

Loomulikult on mul koduseid tuttavaid, aga eks neilgi ole vaheajal omad tegemised, ja pidevalt ei saa ma ju tüdrukut sinna sokutada. Lapsed saavad aga õnneks suuremaks ja mõne aasta pärast, kui juba teismeiga kätte jõudnud, tahab ta kindlasti ollagi üksi kodus.

Kõige masendavam on aga see, et kaubanduskeskustest on saanud meelelahutuskeskused. Nii need lapsed siis seal „tsillivad ja hängivad“.

Võiks ju pisut praegu vaeva näha ja otsida lastele mõeldud üritusi, aga ka siis on vaja kõigepealt laps linna saada (bussiliiklus meilt linna ja tagasi on peaaegu olematu) ning lõpuks hakkab selline asi ka lõpuks rahakotile. Rakveres küll avati sel aastal uhke kinomaja, aga kahjuks kellegi „äärmiselt targa otsusega“ saadeti ka kinomaja koolivaheajale. Kõige masendavam on aga see, et kaubanduskeskustest on saanud meelelahutuskeskused. Nii need lapsed siis seal „tsillivad ja hängivad“. Mulle kui sealsele töötajale on see kurnav, sest lapsed käivad kambakesi poodides „vaatamas, katsumas, itsitamas”. Emana on aga valus vaadata. Tean, et ka nende vanemad on tööl, lastel on igav ja õues on külm olla, ning kuidagi tuleb ju oma päev veeta.

Oleme alati püüdnud võimaldada piigale pikemateks vaheaegadeks pisut teistmoodi tegevust, kasvõi minu sõbrannale pikemaks kui üheks päevaks külla, kuskile väikesele reisile vms. Õnneks ka sel aastal suutsin oma tööpäevad sedasi korraldada, et saame minna tervest vaheajast lausa neljaks päevaks naaberriiki sugulastele külla. Aga mida teevad need vanemad, kellel ei olegi kuhugi last viia??

 


Maarika K. peres kasvab kolm last, 25 aastane poeg ja kaks tüdrukut vanuses 23 ja 10. “Ma armastan meeletult raamatuid  lugeda ning olen paadunud “maailmaparandaja” ehk ei jäta kunagi väljendamata oma arvamust teemadel, mis mulle korda lähevad.  Mulle meeldib roheline mõtteviis ja taaskasutus. Kuna mu töö nõuab väga palju suhtlemist, siis oma jõu ja rahu taastan kas mere ääres või jalutades.”

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar