naised kodukaitsess

Aeg – kõige väärtuslikum vara

Ühes aastas on 12 kuud, 365 päeva, 8760 tundi, 525 000 minutit ja 31 536 000 sekundit. Umbes just nii kaua pole ma siin, selles portaalis oma mõtteid jaganud. Pikk ja samas nii lühike aeg. Mida kõike ei ole ma jõudnud selle aastaga teha ja samas tundub, et see aasta on möödunud nagu silmapilk, sest asju, mis on tegemata jäänud on veel rohkem!

Olen selle 2018. aasta elanud egoistlikult iseendale. Minu vanemad lapsed elavad juba piisavalt pikka aega omaette ja pesamunast on kasvanud enesekindel ja asjalik teismeline, kes asjatab oma tegemisi ja põllesabas ammu enam ei ripu.

Õnneks on ta saanud piisavalt „hea lastetoa“ ja ma ei pea pead valutama, kus ta on või millega tegeleb. Me saame ikka veel õnneks väga hästi läbi 🙂

See on täiesti loomulik ja ette teada, et lapsed millalgi „pesast välja lendavad“. Selles ei tohiks olla midagi traagilist ega ootamatut. Ma ei kujuta ette, kui mu kõik lapsed oleksid korraga kodust välja kolinud.

Mina oma emotsionaalsuse ja ülemõtlemisega oleks ilmselt muutunud väga tüütavaks. Kes teab? Usun, et oleksin siis leidnud muu väljundi ja leidnud varem tee sinna, kuhu ma tänaseks jõudnud. Mulle on oluline oma laste jaoks olemas olla, aga ma täiesti naudin seda aega, mis kuulub ainult mulle.

 

Naiskodukaitse võlu

 

Liitusin eelmisel aastal Naiskodukaitsega, leian, et see oli üks mu õigemaid otsuseid elus. Õnneks on ka muutunud inimeste arusaam sellest, et Naiskodukaitse – see on vaid pelgalt koht, kus naised keedavad suppi ja annavad meditsiinilist abi.

Kui sa ise oled piisavalt aktiivne, panustad ennast ja oma vaba aja, siis saad sa ka väga palju tagasi, eelkõige oskusi, kuidas erinevates olukordades toime tulla, kogemusi väga erinevatest valdkondadest ja väga palju uusi tutvusi.

Naised, kellega olen selle aasta jooksul tutvunud,  on minu „sõbralistis“ kindlal kohal, minu maailmavaade on nendega sarnane ja meil on alati kokku saades palju rääkida. Mulle väga meeldib, et meie organisatsioonis on igas vanuses naisi ja tegevust jätkub seal küll kõigile.

Mu meelest on kogu selle organisatsiooni ja nende liikmete olemuse hästi lahti seletanud mu hea kaaslane Anneli : „Missioonitundega inimesed, kes hoiavad omavahel kokku. Me ei küsi oma tegevuse eest palka, aukirju, ordeneid ega medaleid, me võtame oma vaba nädalavahetuse ja lähme ja teeme koos midagi ära!“

Need on just need inimesed, kes mulle korda lähevad, kes leiavad aega hoolida ja hoida, oma aega panustada ja kes peavad tähtsaks oma riiki.

Tulles nüüd tagasi selle juurde, mida ma nimetan egoistlikult endale elamiseks , siis olen ma tõesti osalenud naiskodukaitsjana kõikvõimalikel kursustel, üritustel ja laagrites. Võtnud üsna nahaalselt aega pere ja sõprade arvelt ning kohati leian, et ma tahaksin ja võiksin veel rohkem panustada.

Septembris võtsin osa Haanjas korraldatud õppepäevadest, kus jagati teadmisi, kuidas kirjutada head lugu. Juttu tuli ka sellest, kuidas keegi ennast kirjutama motiveerib või milliseid märksõnu ja kuhu neid keegi kirja paneb.

Minul on kombeks kirjutada iseendale, ärkan vahest öösiti mingi mõtte peale üles ja haaran telefoni, et koheselt saaks see ka kirja pandud. Hiljuti lappasin huvi pärast vestlusi iseendaga ja avastasin, et olin endale kirjutanud umbes poolteist aastat tagasi : „ Maarika, hakka elama!“.

Nüüdseks ma elan, liigagi kiiret ja tempokat elu, et kohati pean endale nimekirju kirjutama nendest asjadest, mis tuleks kodus esmajoones ära teha 🙂

Endiselt läheb mulle korda kõik, mis puudutab lapsi ja endiselt ajab mul harja punaseks füüsiline ja vaimne vägivald oma lähedaste ja kaaslaste suhtes, ning endiselt julgen ma sõna võtta nendel teemadel, mis mulle tõsiselt korda lähevad.

Mis aga puutub mu „maailmaparandamise“ vajadusse, siis endalegi imestuseks olen jõudnud selgusele, et küll ta paraneb ka ilma minu pideva porinata!

 


Maarika K. peres kasvab kolm last, 27 aastane poeg ja kaks tüdrukut vanuses 25 ja 12. “Ma armastan meeletult raamatuid  lugeda ning olen paadunud “maailmaparandaja” ehk ei jäta kunagi väljendamata oma arvamust teemadel, mis mulle korda lähevad.  Mulle meeldib roheline mõtteviis ja taaskasutus. Kuna mu töö nõuab väga palju suhtlemist, siis oma jõu ja rahu taastan kas mere ääres või jalutades.”

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar