metskitsed tulevad koduaeda

Loodusõpetus elust enesest

Kui inglise keel kõrvale jätta, on loodusõpetus minu laste lemmikaine. Jah, neil pole veel ametlikult ühtegi ainetundi, sest koolis nad ei käi, kuid inglise keelt ammutavad nad televisiooni ja interneti vahendusel ning loodusõpetus jalutab meile sõna otseses mõttes ise õuele.

Elame keset Eestimaa loodust, põldude ja metsade vahel. Kui maja ostsime, oli see aastaid tühjana seisnud ja kunagi uhke taluhäärber oli hooletu majandamise ning pika üksinduse tagajärjel mõnevõrra metsistunud. Nii juhtuski vahel, et teel ukseni pidi jupp aega paigal seisma, et mitte vanade õunapuude alt põgenevate kitsede alla jääda.

Maja ümbrus oli sigade poolt toidupalade otsingul üles songitud. Ei olnud harvad ka juhud, kui keset hoovi istus koerasuurune haavikuemand, kes metsajooksmise asemel põrnitses tulijaid otsekui pärides: “Mida teie siit veel otsite?” Arvasime, et kui sinna püsivamalt elama jääme, pagevad loomad kaugemale võsa vahele ja päris hoovi peale enam ei kipu. Me eksisime.

Lumega on meie õu tänagi täis meie iseteadliku kassi ja mõne uudishimuliku jänese käpajälgi. Vahel jälitab kass jänest, vahel jälle pikk-kõrv hiirekeldrit. Oleks mina meie Käpik, siis ilmselt põgeneksin minagi selle jänese eest, sest nii palju, kui meie teda näinud oleme, on ta päris pirakas. Nii suurt jänest ma polegi kusagil mujal kohanud.

Lisaks on tal vähemalt pealtnäha sama palju ülbust kui pikk-kõrval “Oota sa!” multikatest, nii et mõnikord olen päris üllatunud, kui nurga tagant tema sabas ühtki suitsetavat hundilontrust välja ei astu. See jänes on meie hoovi kunn.

Sõbrad kitsed

Metskitsed koduaias

Kitsed inimesi ei karda ja otsivad julgelt aiast süüa

Jänesest veelgi tihedamini külastavad meid aga kitsed. Enne jõule käisid nad suisa iga päev hämariku saabudes, nii umbes-täpselt teeajal. Varem käisid nad neljakesi – noor sokuke ja kolm emast. Nüüd käivad aga neiud kolmekesi ja noormees on kuskile kadunud.

Üks neist emastest on kindlasti vanem. Tema tuleb kõigepealt, kohe mitu meetrit eespool. Ta tutvub olukorraga ja veendub, et kõik on noorukeste jaoks turvaline. Kui kõik on nii nagu vaja, “kutsub” kits ka väiksemad kohale. Siis maiustavad nad meie vanade õunapuude kallal, vahel kaugemal aianurgas, teinekord aga päris akna all.

Veel detsembris said nad otse puu otsast mõne ubina põske pista, mis oli neil vähestel paksu lumega päevadel neile suureks abiks, nüüd aga peavad nad toitu otsima puude alt, kust me saaki ära pole koristanud, või näksima puukoort. Et puud on juba vanad, ei pane me seda neile pahaks, aga kui plaanime oma viljaaeda ükskord uuendama hakata, tuleb uued istikud tingimata aia või võrguga piirata.

Kitsed on sarnaselt jänestele väga julged. Nad ei karda inimest. Nii oleme lastega nii mõnigi kord aknal istunud ja loomi vaadelnud. Viimased lasevad sel vabalt sündida. Esimestel kordadel vaatasid nad meid vastu, aga eks see läks pikapeale igavaks ja veendunud, et me neile halba ei soovi, jätkasid nad oma tegevust. Minu jaoks oli kitsede elu esimestel päevadel väga põnev. Nüüdseks olen sellega aga nii harjunud, et kui keegi juhtub kitsekesi märkama ja neile tähelepanu juhtima, ei vaevu ma tihtilugu enam isegi akna juurde vaatama minema.

Laste jaoks on meie sõbrakesed, nagu me neid hellitavalt kutsume, aga iga päev suur vaatamisväärtus. Nad kommenteerivad nende tegevust ja nüüd oskavad juba selgitada, miks nad teevad, mida nad teevad, sest isegi kui ma ise loomi uudistama ei lähe, vastan ma laste küsimustele alati. Ka siis, kui nad sama asja juba korduvalt küsinud on.

Meie preilid teavad, et kitsedele lumi ei meeldi ja et nood eelistavad magada puhtal maapinnal ning et lumi raskendab toidu leidmist. Lisaks teavad lapsed hästi, miks esialgu tuleb iga kord hoovi peale ainult üks sõbrakene, enne kui teised temaga liituvad. Ja ometi tahavad nad iga päev veenduda, kas äkki seekord juhtub midagi teistmoodi, ning on ütlemata kurvad, kui sõbrad mõnel päeval otsustavad kuskilt mujalt kosutust otsida ning meie õuele ei satugi.

Ühed põnevad külalised on meie õunapuudel veel. Need on minu punakõhtsed sulised sõbrad leevikesed, keda viimati nägin lapsepõlves. Leevikesed olid alati minu talvepiltidel, sest ega ma suurt midagi peale mustade raagus puude, siniste lumehangede ja punaste leevikesepallide joonistada ei osanud. Ei oska siiani. Mina omal ajal arvasin aga, et kõik leevikesed on sellised uhke punase punuga, mis ei vasta ju üldse tõele. Minu lapsed on juba praegu targemad kui mina ja teavad väga täpselt, et emane leevike oskamatu vaatleja jaoks tihtilugu hoopis kummalist värvi paksu varblast meenutab.

Lapsed loomi ei karda

Teel lasteaeda ja trenni või sealt koju kohtame tihti loomi. Lisaks kitsedele ja jänestele on tihti näha ka rebaseid ning kui mina nägin põtra looduses alles enam kui kahekümneaastaselt, on meie Lenna ja Linda Eesti metsade suurima imetaja juba oma silmaga ära näinud. Lisaks on Lenna tänu roomajaid fännavale vanaisale lähedalt kohanud ka rästikut ja nastikut, viimast isegi käes hoides.

Mina, kes ma veel viis aastat tagasi madusid väga kartsin, suhtun neisse nüüd üsna ükskõikselt. Kui need on lemmikud, keda ma enda majja mitte kunagi ei võta, olen ma siiski vägagi rahul, et tänu äiapapa keskmisest veidramale keskeakriisile teavad minu lapsed juba maast madalast, et maod kujutavad inimesele ohtu vaid siis, kui nad arvavad, et too neile halba tahab.

Minu lastel puudub põhjendamatu hirm loomade ees ja mis veelgi olulisem, neile pakub elavat huvi, kuidas loomad looduses toimetavad. See on miski, mis mulle vägagi rõõmu teeb. Mu lastel on õpimotivatsioon, mida vägisi esile kutsuda on võimatu. Iseenesest õuele jalutavate õppetundidega moodustab see mõnusa koosluse, mis annab lootust, et ehk märkavad meie preilid peale helendavate ekraanide taga peituva nutimaailma enda ümber ka muud põnevat.

 


Ma olen 28-aastane kolme lapse ema. Elame abikaasaga Kesk-Eestis, keset mitte midagit. Meie hoovis jooksevad metsast tulnud kitsed ja jänesed, majas möllab titega võidu eneseteadlik kass. Oleme abikaasaga mõlemad ettevõtjad ja lapsed (4-aastane Lenna, 2-aastane Linda ja 8-kuune Liisu) on meil nutikamad kui meie ise. Iga päev üritame tasakaalustada tegemisi kahe firma, kolme lapse, nende lasteaia ja huviringide, koduehituse ning mööda Eestit laiali laotatud lähedaste vahel.

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar