Judokas Aleksei Budõlin perega

Lõbusad vestlused kakskeelses peres

Meie pere on kakskeelne. Mina kasvasin eestikeelses keskkonnas ja kultuuris ning Aleksei venekeelses. Kuna minu vanemad olid mõlemad õppinud vene filoloogiat, siis kõik oma salajutud rääkisid nad vene keeles ja see tekitas minus alati suurt hasarti, et ära tabada, mida nad ometi seal omavahel seletasid. Enamasti oli see igav poliitika, kuid keel hakkas mulle külge.

Kui me Alekseiga alles hakkasime käima, siis ma ikka püüdsin teda tagant sundida, et ta eesti keele ruttu ära õpiks. Oma rolli mängis siin ka mingi rumal valehäbi teiste ees, sest kui ajakirjanikud hakkasid Aleksei vastu huvi üles näitama, jäi ta vastuse võlgu ega saanud end eesti keeles hästi väljendada. Alekseil ei läinud keele omandamine nii lihtsalt kui minul ja kuidagi iseenesest kujunes meie omavaheliseks suhtluskeeleks vene keel. Täna loen ja kirjutan ma vabalt vene keeles ja isegi paremini kui tema.

Imestama pani, et mu vanemad, kes omavahel arutasid vene kirjandust ja kelle sõbrad olid valdavalt vene rahvusest, lootsid, et mu valituks osutub noormees eesti perest. Kuid üsna pea oli selge, et asi on otsustatud, ja nad leppisid sellega.

Kuidagi iseenesest oli selge ka see, et lastega hakkab kumbki kõnelema oma emakeeles. Ja nii panigi Aleksei tütrega nukkusid magama vene keelsete laulude saatel ning mina lugesin rahvamuinasjutte eesti keeles. Kuna ema veedab ikka lapsega enam aega, siis hakkas tütar esmalt kõnelema eesti keeles. Ning vastupidiselt “spetsialistide” hoiatustele  juba päris varakult.

Pooleteise aastaselt tulistas ta lausetega ja oli üks jutukas tirts. Umbes kahe aastaselt käis mingi plõks ja ta hakkas äkki rääkima küllalt kenas vene keeles- justkui oleks kogunud endas sõnavara, et see siis välja pursata. Loomulikult läks susisevate tähtedega veidi aega, kuid mitte sugugi palju. Siiski, kuni umbes kümnenda eluaastani vastas tütar isale ainult eesti keeles, ju oli talle nii mugavam.

Mäletan lõbusat lugu Türgi kuurordist, kus lisaks meile puhkas ka palju venemaalasi. Aleksei ja Malena läksid koos leilisauna ja vestlesid. Aleksei küsib vene keeles, laps vastab eesti keeles. Vene mehed kuulasid-kuulasid, ei pidanud siis enam vastu ja küsisid: “Misasja see laps räägib, no mitte sõnakestki ei saa aru?!”

Tütar Malena keeleõppele ja maailmapildi kujunemisele aitas kaasa see, et eestlastest vanaema-vanaisaga traaviti läbi kõik muuseumid, teatrid ja käidi Eestimaa linnu avastamas; babuška ja deduškaga aga mängiti kõikvõimalikke mänge alates kogu mööbli kuhjamisest ja lõpetades diivanil hüppamisega.

Tütrele on tänu koolile ja meie veidi kaldus ühiskonnale arusaam, et eestlane olla on hea ja venelane mitte nii hea. Seda isegi isaga, kes on eestlaste seas küllaltki armastatud. See teeb mind kurvaks.

Täna räägib 15-aastane neiu mõlemas keeles vabalt ning hoolimata põlgusest raamatute vastu on ta sõnavara laiem kui nii mõnelgi eakaaslasel. Ainult kirjutamist vene keeles pidi ta koolis koos teistega alles õppima. Ka on tal tänu koolile ja meie veidi kaldus ühiskonnale arusaam, et eestlane olla on hea ja venelane mitte nii hea. Seda isegi isaga, kes on eestlaste seas küllaltki armastatud. See teeb mind kurvaks.

Ligi kolmeaastase Aleksanderi keelteoskusega on lood veidikene teisiti. Ehkki me mehega peame samadest rollidest kinni, siis vene keel läheb tal vaevalisemalt. Eesti keeles räägib ta palju ja vene keelega alustas alles nüüd, kahe pooleselt. Tema esimene täislause pani mind rõõmust rõkkama: “Emme, smotli kakaja masina!” (Emme, vaata milline auto!) Ja kui Malena vatras nagu väike venelane, siis Sassi puhul on tunda aktsenti. Vaatame, kuidas see keeleõpe tal edasi läheb, aga ma olen täiesti kindel, et need kaks keelt saavad tal samamoodi suus olema. Vähemalt leiutamises on ta osav. Issi uhkete võidukarikatega mängides pani ta neile liitnime: kubakas (kubok (vn.k.) + karikas).

 


Ilona Toots (41) on kahe lapse – tütar Malena (15) ja poeg Aleksandri (2,7) ema, ja  vabaabielus Aleksei Budõliniga (40). “Enamuse ajast olen kodune ema ja mängin oma väga hõivatud mehele sekretäri, aga osalen ka igasugustes võimalikes ettevõtmistes vabatahtliku ja organisaatorina. Vabal ajal teen sporti.”

 

 

1 Kirjuta kommentaar
  1. Kätlin says:

    Väga vinge! Minu vanem poeg soovis mingi hetk hirmasti võõrkeeli õppida. Üsna varakult hakkas külge inglise keel. Nii me siis omavahel suhtlesime. Minu jaoks on kodusem saksa keel, sellegi sai poiss selgeks. Keskmise poja pealt aga näen, et kui huvi ikka pole, siis ise külge ei hakka 🙂

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar