Lapsed, kes sarnanevad armastatuga

Kui sündis hobune Namaste Bonita Garcia, olin keeletu. Tulin Indigo-Tomi ja Jane kontserdilt, sitikmust mära Maruusja oli just poeginud, varsapiiga isaks helehõbe Nelson – ja ema kõrval seisis sünnimärg… Garfield.

Garfield oli kimmelraudjas suurt kasvu, jaheda loomu ja väga suure eetikaga hobune, kellega kohtusime Ruila tallis, kui ta oli nelja-aastane. Pärast tööd tunnihobusena sai temast ühe mõisa hobune, kust ta saadeti meie tallu pensioni veetma. Mul olid tollal veel õppimise ajad, mil võtsin muudkui kõik, keda pakuti, vastu. Õnneks.

Kui toona polnuks sedasorti ajad, ei saaks ju täna olla sellised, nagu on.

Garfield lahkus pärast kaht aastat meie juures väga äkki. Lümfisepsis viis ta mõne tunniga – neil harvadel puhkudel, mil noorima tütre üksinda koju jätan, tuleb võimas kimmel tema juurde. Natuke pisaraid ja igatsust tuleb siis ka.

Ent kuidas sai mustast ja valgest hobusest ilmale tulla kadunud Garfieldi koopia? Nii välimikult kui olemuselt.

Nii sünnivad mitmekülgselt andetute asotsiaalide punkritesse ürgandekad ja kaunid lapsed – kaasas rakumäluline arukus ei-tea-kellelt.

Sama küsin, jälgides mõnd teekaaslast, kelle kasulaps on palju enam ta enese sarnane kui bioloogilise vanema moodi. Neid juhtumeid on nii inimeste kui teiste loomade seas nii palju, et tundub olevat seaduspära: laps nopib Väljast just need omadused, mida talle selleks kehastuseks vaja – ja mida ta näeb sealpoolse klaari pilguga väärtuslikud olevat.

Üks filosoofipreili oli kogu olemusega kiindunud eakasse professorisse. Kui Õpetaja oli siit ilmast lahkunud ja filosoofitar poja sünnitas… oli too kadunud professori teisik.

Üks muusik oli väga armunud ühte sõnameistrisse – ja ühtlasi ääretult kiindunud oma kasuemasse, kellega ta ise aastast aastasse aina sarnasemaks muutus. Sõnameister kümbles muusiku armastuses, nii et rakumälu talletas kõik helgeimad-õilsaimad omadused, mis muusikus leidusid. Ehkki biloogiliselt ja tehiliselt sündisid sõnameistri lapsed nende seaduslikust papast, võtsid nad Väljast rakumälulise geneetilise koodi Armastavast Algallikast.

Samal moel on mõnel ponil rakumälus koera teadvus – ta käitub, nagu koer, sest noppis tulles endale vajalikud omadused teiselt liigilt. Mõni lammas käitub kassina ja kass hobusena. Kergeks see nende elu ei tee, aga imeline ja eriline üleloomulik nähtus on ikka.

Nii sünnivad mitmekülgselt andetute asotsiaalide punkritesse ürgandekad ja kaunid lapsed – kaasas rakumäluline arukus ei-tea-kellelt. Ontlike pereemade beebidel on müstilisel kombel nende esimese armastuse silmad ja anded – kustkohast küll? Ka siis, kui pereemade organismis esimesest armastusest ainsatki füüsilist rakku ei ringle.

Koerakasvatajad teavad, et emakoerasse salvestub iga paariline, kellega ta elu jooksul kutsikaid on saanud – järgmisteski pesakondades võib käivituda müstiline mehhanism, mis toob pinnale aastatetagused koodid ja rakumälu.

Seega – pruugib kedagi väga armastada – ja me saame armastatuga maagiliselt sarnaneva lapse?

Vist tõesti.

 


Kati S.V Murutar – viie lapse ema, nelja lapse vanaema. “Loovus- ja loomatalus Soonel elab kuus hobust, üheksa lammast, kolm kassi, kaks koera ja kümme kana – kolm suve oleme teinud lastelaagreid, igal täiskuul on meil higitelgi tseremoonia ja Päikesevärava läbimine.”  Vaata ka Kati kodulehte www.aabramihobulausujad.ee

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar