lapsed ja lemmikloomad

Lapsed ja lemmikloomad ühes peres

Iga laps soovib endale lemmiklooma, aga mida toob kaasa lemmiku võtmine ja kes tema eest hoolitsema hakkab? Need küsimused on vast igas lastega peres üleval olnud, nii ka meil.

Juba minu lapsepõlves oli lemmiku teema aktuaalne. Väiksemaid närilisi oli meil olnud, kui aga lõpuks võeti koer, meie kallis rotveiler Britta, oli õnn meeletu. Alguses on ikka elevus uue pereliikme ümber suur, aga üldjuhul see ajapikku vaibub. Brittaga see nii ei läinud, ta oli minu jaoks kõik – ta magas minu voodis (mida vanemad muidugi taunisid); käisime koos jalutamas; viisin teda arstivisiitidele ning isegi minu klassiga koos matkal oli ta kaasas. Temast sai sõber, kellele võis kõike rääkida ning ta oli alati toeks. Kindlasti kasvatas koera olemasolu ka kohusetunnet.

Nii oli ka loomulik, et luues oma pere kuulub sinna ka kindlasti lemmikloom. Aastate jooksul on olnud meil nii koeri kui ka kasse ja kuigi tõuloomadel on mõned iseloomujooned ja käitumismustrid ette teada, on iga loom olnud omamoodi. Kui meil lapsi ei olnud, oli loomulikult vaba aeg ja kiindumus suunatud lemmikule. Laste tulekuga tuli seda kõike jagama hakata. Võib arvata, et loom tunneb ennast alguses kõrvale heidetuna, kuid ajapikku pälvib ta ka laste armastuse ja kõik loksub jälle paika.

Minu lapsed on alati elanud lemmikutega. Kui elmisel suvel lahkus meie kallis 10aastane inglise buldog Dan otsustasime, et keegi võiks täita seda tühimikku mis meie südametesse jäi. Samal ajal sattusin lugema lugu Eesti suurimast kassikolooniast ja sealt päästetud kassidest.

Minu facebooki uudisvoost jooksis läbi jutt kahest kassipojast, kes olid MTÜ Nurru Ometi hoole all. Arutasime abikaasaga isekeskis, et teeks äkki tütrele sünnipäevaks üllatuskingituse ja võtaks seekord hoopis kassi. Ja kui juba võtame, siis miks mitte kaks kassi. Mõeldud- tehtud. Sünnipäeva hommikul ootas Anitat kinkekotis üks kiisu ja teise peitsime vannituppa. Imestus oli suur nii ühe kiisu üle ja kordades suurem, kui ta leidis ka teise.

Nii me siis elame oma kiisudega, kelle eest hoolitsemist peab ikka lapsele meelde tuletama. Ja no pahandust teevad ka kiisud muidugi topelt, kuid see rõõm ja tugi, mida nad pakuvad on samuti kordades suurem. Anita ütles kord, et nii hea on koolist koju tulla, kui keegi sind seal ees ootab. Kas saaks siis seda keelata?!

 


Emme, issi, 11aastane Anita, 1,7aastane Lasse, 2 tigu ja 2 kassi – need oleme meie, koos murede ja rõõmudega. Üheskoos saame kõigega hakkama.

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar