Ema tegi koos oma lastega seepe

Lapsed appi!

Ma ei tea, kuidas teil kodus asjad käivad, aga meie preilid tahavad emmet-issit pidevalt aidata. Tihtilugu nende abi vastu võtta ei saa, aga vahel lastel ka veab.

Paar nädalat tagasi tegin jõululaadale viimiseks seepe ja lasteaiast tulnud piigad tahtsid aidata. Nojah, mis siin ikka valesti võiks minna, mõtlesin ma, ja nõnda nad oma toolid pliidi ning köögikapi äärde lohistasidki. Üks sai sulavat seebimassi segada, teine lisas värvainet. Siis pani esimene jälle aroomiõli ja teine täitis vorme. Pärast surusin mina seebid vormidest kapi peale ja plikad pistsid need kottidesse ning kaunistasid hinnasiltidega.

Seepidele sai aroomiõli nii kõvasti, et kodu lõhnab siiani kui kommipood.

Seepidele sai aroomiõli nii kõvasti, et kodu lõhnab siiani kui kommipood.

Ma ei ole kindel, kas ma üksinda kiiremini oleksin saanud, aga materjale ja närvirakke oleks küll kõvasti vähem kulunud. Samas oli lastel väga vahva ja nad õppisid protsessi käigus midagi uut. Ma arvan, et see mõni eurot uute materjalide eest ja mõned taastumatud närvirakud on igati normaalne hind, mida laste uue positiivse kogemuse eest maksta.

Tean, et lapsed tahavad väga meiega ühiselt piparkooke küpsetada. Kujutan juba ette, milline meie kodu pärast seda välja näeb.

Seebid on nüüd valmis ja mõningad läksid laadal ka kaubaks, kuid osa ootab endiselt pakendites oma aega. Võiksime neid ka õhuvärskendajate pähe müüa, sest lapsed doseerisid aroomiõli pisut liiga vabalt. Pärast sain osa tahkunud seebimassi köögikappidelt maha kraapida ja taaskasutusse suunata.

Kui lapsed pakkusid, et tulevad appi, oli mu esimene mõte küll: “Oh, on seda nüüd vaja!” Tegelikult oli meil aga väga tore ja maja lõhnas veel tükk aega nagu kommipood. Tänagi hommikul, kui lapsed lasteaeda viinuna uuesti koju jõudsin, lõi ninna mõnus kommilõhn (tegelikult on õli nimeks küll Armujook, aga mulle meenutab karamellikomme) ja see vahva õhtu tuli jälle meelde.

Tean, et lapsed tahavad väga meiega ühiselt piparkooke küpsetada. Kujutan juba ette, milline meie kodu pärast seda välja näeb. Samas kujutan väga elavalt ette sedagi, kui tore tüdrukutel on, kui hästi maitsevad omatehtud piparkoogid ja millise õhinaga pärast lasteaias räägitakse, et tegime koos piparkooke. Kõik see põrandale sattunud jahu, määrdunud riided ja kleepuvad juuksed on aga asja väärt. Neid hinnalisi hetki, mil lapsed appi tulevad, jääb ajaga järjest vähemaks, nii et mina leian, et kuni neid on, tuleks neid igati ära kasutada.

Mis teie arvate? Milliste toimingute juures te oma lapsi appi kutsute/lubate? Millal nad ise kõige rohkem aidata tahavad? Kas teil on nende jaoks ka preemia või töötasu välja mõeldud?

 


Ma olen 28-aastane kolme lapse ema. Elame abikaasaga Kesk-Eestis, keset mitte midagit. Meie hoovis jooksevad metsast tulnud kitsed ja jänesed, majas möllab titega võidu eneseteadlik kass. Oleme abikaasaga mõlemad ettevõtjad ja lapsed on meil nutikamad kui meie ise. Iga päev üritame tasakaalustada tegemisi kahe firma, kolme lapse, nende lasteaia ja huviringide, koduehituse ning mööda Eestit laiali laotatud lähedaste vahel.

1 Kirjuta kommentaar
  1. Made Maria says:

    Iga-aastane piparkoogitegu tuleb kindlasti… aga muidu on nii, et mida suuremad lapsed, seda rohkem neil oma tegemisi ja koostegemisi sõpradega – trennid jmt võtavad päris palju aega. Preemiaks on piparkoogid 🙂 mingit ekstra tasu koostegemise eest ei kujuta ette, tasuks ikka puhas rõõm 🙂

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar