Lapsed jõuluetendusel

Kultuuritu teatrielamus

Käisime hiljuti lasteaiarühmaga teatris jõuluetendust vaatamas. Ühine väljasõit oli vahva, kuid ometi jäi sellest käigust suhu kibe maik ja kadus igasugune isu lastega veel kuskile minna.

Külastasime Rakvere teatrit, kus vaatasime etendust “Lärmisepa tänava Lota”. Lavastus oli igati kihvt ja suuremad lapsed jälgisid toimuvat suure huviga. Mina tundsin pisukest hirmu selle ees, kuidas lapsed kodus pärast Lotat järele teevad, oma kampsuneid puruks lõiguvad, kõiki lollideks sõimavad ja seejärel naabritädi kolipööningule kolivad. Õnneks on see seni saabumata jäänud.

Samas häiris mind väga see, et ohtrate lauludega lavastuses tuli laul maki pealt. Näitlejad maigutasid ainult suud. Kahju oli. Ilmselt on etendusi palju ja koormus suur, aga ehk siis võiks mõned laulud välja jätta. Teiseks häiris mind etenduse algusaeg. Meie keskmine piiga võitles üle poole etendusest unega, sest kell kolm alanud näitemängu tõttu jäi ta lõunauinak vahele. Selles mõttes on mulle istunud ennelõunal toimunud jõuluetendused, sest siis saame rahus teatris ära käia ja seejärel jätkub päev tavapärases rütmis.

Meie jaoks tipnes teatrikülastus sellega, et meie neljane sai jõulumaal suurema poisi käest jalaga piki pead. Piiga oli endast väljas ja pisarais, aga teine asjaosaline ei teinud asja märkamagi.

Teatrimaja koridoridesse, pööningule ja garderoobi juurde oli üles seatud jõulumaa, kus lapsed pärast etendust laval nähtud tegelaste seltsis meisterdada ning muidu lustida said. Kahjuks puudus paljudel kohalolnud täiskasvanutel (õpetajad ja lapsevanemad) oma võsukeste üle igasugune kontroll ning mõnel ka soov seda kuidagi rakendada. Ma näen seda tihti ja see kurvastab mind. Ilmselgelt ei ole lastele enne teatrikülastust tehtud piisavat teavitustööd, kuidas seal käituda. Või noh, mis me lastest räägime, kui ka täiskasvanud käitumisega ei hiilanud.

Näiteks leidis üks meile võõras õpetaja, et on täiesti aktsepteeritav põhimõtteliselt üle kaheaastase tüdruku ronida, et tema asemel tualetti minna, sest too ei liikunud piisavalt kiiresti. Ju siis oli häda nii hirmus! Jõuluvana juurde pääsemist oodates trügisid koolilapsed lasteaiamudilastest üle. Meie õpetajad tõmbasid oma kasvandikke eest ära, aga koolilaste saatjad meile võõrast seltskonnast ei teinud katsetki oma õpilasi korrale kutsuda. Tundus, et nad ei taha üldse seal olla, sest ühel hetkel pedagoog põhimõtteliselt käratas, et äkki teeme hoopis ühislaulu, et ei peaks kõigi laste luuletuste taga ootama. Nojah, eks see läks tüütuks küll, aga sellele oleks võinud ka teisiti läheneda.

Näiteks leidis üks meile võõras õpetaja, et on täiesti aktsepteeritav üle kaheaastase tüdruku ronida, et tema asemel tualetti minna, sest too ei liikunud piisavalt kiiresti. Ju siis oli häda nii hirmus!

Mulle oleks meeldinud, kui täiskasvanud oleksid laste ebaviisakale või sobimatule käitumisele paremini reageerinud. Oleksin hinnanud kõrgelt seda, et täiskasvanud ise, eriti õpetajad, oleksid oma käitumisega näidanud paremat eeskuju. Kahjuks seda ei juhtunud. See on viimasel ajal tavaline, aga ometi pettun ma iga kord uuesti. Mul on kahju näha teatris inimesi, kes on riides nii, nagu läheksid nad poodi, mitte kultuuri nautima. Mul on piinlik, kui minu nelja- ja kaheaastane trügivad või teevad lärmi, ning ma ei jõua seda ära vabandada, ometi ei pannud teatris olnud lapsevanemad ja õpetajad oma võsukeste puhul sellist käitumist isegi tähele. Kui panidki, siis pigem sedapidi, et vaatasid halva pilguga igaüht, kes julges seda kommenteerida.

Meie jaoks tipnes kogu teatrikülastus sellega, et meie neljane sai jõulumaal suurema poisi käest jalaga piki pead. Piiga oli endast väljas ja pisarais, aga teine asjaosaline ei teinud asja märkamagi. Pisem plika kaotas jõuluvanalt saadud teatrisea sootuks ära, kuid lahke lasteaiakaaslane andis talle enda oma.

Jõudsime koju kella seitsme paiku. Bussis magama jäänud kahese võtsime riidest lahti ja tõstsime voodisse, kus ta magas hommikuni. Issile rääkisid lapsed, et neil oli tore, aga suurem oli ikka pisut õnnetu. Tekib küsimus, kas see väljasõit oli ikka kogu seda aega ja raha väärt. Hetkel tundub, et järgmine kord tahaks oma vabad vahendid kuhugi mujale suunata. Kuhugi, kuhu minnes oleksid ootused madalamad ja kukkumine selle võrra pehmem, sest kogemus näitab, et nii laste kui neid saatvate täiskasvanute käitumine avalikes kohtades muutub järjest ebameeldivamaks.

 


Ma olen 28-aastane kolme lapse ema. Elame abikaasaga Kesk-Eestis, keset mitte midagit. Meie hoovis jooksevad metsast tulnud kitsed ja jänesed, majas möllab titega võidu eneseteadlik kass. Oleme abikaasaga mõlemad ettevõtjad ja lapsed on meil nutikamad kui meie ise. Iga päev üritame tasakaalustada tegemisi kahe firma, kolme lapse, nende lasteaia ja huviringide, koduehituse ning mööda Eestit laiali laotatud lähedaste vahel.

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar