Beebi kojutoomiseks on häll olemas

Kuidas olen valmistunud beebi tulekuks

Olen viimastel päevadel korduvalt jäänud mõttesse selle üle, kuidas eelmiste beebide tulekuks olen valmistunud ja kuidas seekord olukord on. Kirjutasin esimese beebiootuse ajal usinasti isiklikku blogi kinnisele sõprade ringile ja ka teise beebiootuse ajal sattusin ühtteist sinna kirjutama. Sel korral kahjuks sellist ühte kohta pole, kust mugavasti ülevaate saaks, aga hetkel on ehk midagi ka meeles veel.

Nagu tihti esimese rasedusega juhtuda võib, siis läks ka minul nii, et esimesele beebile hakkasin asju varuma vaikselt juba 20. rasedusnädala aegu. Esimesena ostsime voodi. Tagantjärele imestan, et ma sellise voodi eest sellise rahasumma välja käisin ja ise väga rahul veel olin, aga voodi on sellest sõltumata vastu pidanud kõik selle aja. Siis vaikselt järgemööda vankrid, riided ja muud vajalikud asjad.

Kuna ma tahtsin kindlasti katsetada marlimähkmeid, käis ka hoolas marlilappide varumine. Kõik vajalik kraam oli igatahes varakult olemas, haiglasse kaasavõetavate asjade nimekiri valmis ja ma olen üpris kindel, et ma tegin ka midagi sünnitusplaani laadset. Keha valmistasin ette joogal põhinevate võimlemisharjutuste ja meditatsioonide tegemisega koos ühe väga toreda õpetajaga. Ka perekooli loengutes käisin nii üksi kui ka elukaaslasega.

Enne teist sünnitust

Teise lapse ootuse ajal olin oluliselt vähem agar nii asjade varumise/ülevaatamise osas, nimekirjade tegemise osas kui ka treenimises. Imelik on see, et kuigi esimese lapseootuse ajal käisin joogas ja õppisin hingamist ja mida kõike veel, siis teise puhul piisas kuidagi väga vähesest, et need hingamised lõpuks sünnituse eel ja ajal kuidagi õigesti välja tuleks.

Igatahes, asjad olid meil enamuses olemas, välja arvatud mõned, mida pika triipude püüdmise aja jooksul olin ikkagi maha müünud. Püüdsin maksimaalselt palju lihtsalt jalutamas käia treeningu mõttes ja viimastel nädalatel keskendusin pigem kodu põhjalikule suurpuhastusele kui beebiasjade valmispanekule. Voodigi sai kokku pandud umbes siis, kui oli haiglasse minek või sealt tulek, kes seda enam mäletab 🙂

Tahaks lihtsalt puhata

Nüüd, kolmanda beebiootusega on beebiasjade ülevaatamine, varumine ja ettevalmistamine eriti viimasele minutile jäänud. Näiteks nädalapäevad tagasi sorteerisin beebiriideid, aga mitte kõhurentniku jaoks, vaid laste beebinuku tarbeks 🙂

Muidugi avastasin selle käigus, et ma olen juba väga hea sorteerimise töö varem ära teinud ja pean asjad ainult kastidest sahtlitesse tõstma. Aga jah, see liialt vara valmistuma hakkamise tõrge on olnud esiteks ilmselt seetõttu, et tegelikult on enamus asju meil ju olemas. Mida pole, saab päris lihtsa vaevaga kiirelt soetada. Teiseks ilmselt seetõttu, et ma jäin töölt koju nii viimasel hetkel, et nüüd tahaks beebiriiete sorteerimise ja nimekirjade koostamise asemel pigem puhata ja raamatuid lugeda. Ja kolmandaks seetõttu, et elu on näidanud, et kõike jõuab teha ka siis, kui beebi on juba sündinud.

Selle beebiootuse ajal ei ole olnud ka ühtegi märkimisväärset treeningut. Kevadel ja suvel püüdsin üksjagu kõndida ja kasutades töölkäimiseks ühistransporti see tihtilugu ka õnnestus. Küll aga on need liikumise osas olulised ajad olnud just nüüd vastikul pimedal ajal, kui tööpäeva lõpus ei tahtnud enam kuskile eraldi minna. See annab kindlasti tunda nii kaalutõusus kui ka üldises võhmas.

Ühe korra käisin rasedate joogas, aga seal oli palju selili harjutusi, mida ma kahjuks väga teha ei saanud. Seega jätsin edaspidi 7 € kulutamata ja pikutasin võimalusel hoopis kodus. Eks ole näha, kuidas siis hingamised jms sünnitusel meelde tulevad.

Ja loomulikult on praeguse beebiootuse kõige-kõige suurem erinevus see, et mul on kodus kaks ülivahvat põnni, kes ühelt poolt põnevusega ja teiselt poolt ilmselt ka natukese eelarvamusega uut ilmakodanikku ootavad. Nende ettevalmistamisel on põhiliseks sõnumiks ikkagi see, et beebi vajab alguses palju hoolitsust minu poolt ja et beebiga ei saa kohe mängida – ta peab natuke suuremaks kasvama.

2,5-aastase puhul ei ole välistatud ka olukord, kus mul palutakse beebi kõvahäälselt sünnitusmajja tagasi viia 🙂 Ta on meil väga emmekas ja soovib palju füüsilist kontakti. Eks see ole siis näha, kuidas me kõik uue ilmakodanikuga ja uue olukorraga kohaneme, kui see ükskord kätte jõuab.

 

 


Olen 6- ja 2-aastaste vahvate põnnide ema ja ootame perele jaanuaris lisa, et edaspidi toimida juba 5-liikmelise perena. Töötan projektijuhina ja minu igapäevatööks on erinevate ettetulevate teemadega tegeleda (lahendada, delegeerida, infomüra eemaldada jpm). Kõige olulisem põhimõte, mida püüan nii töö- kui eraelus jälgida, on “selleks, et midagi muutuks, tuleb midagi muuta” ja eriti hea on, kui millegi muutmiseks on olemas plaan.”

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar