Rahapuudus viib ema ahastusse

Kuidas mind kiviaega tagasi virutati

Tõmbasin hamba välja. Tasuta ei saanud. Istusime ühe keskealise mehega kõrvuti hambaarsti ukse taga, mõlemal lõug paistes. Ootasime. Tund, kaks, kolm. Laps kaasas. Väike, pisut tatine, ei saanud rühma viia. Kõhuke tühi, sest olime maalt hommikul vara kohe pärast ärkamist pidanud bussiga tulema ja hambaarsti aeg oli mul kell kaheksa, kohe esimesena. Arst vaatas korraks suhu, ohkas ja lausus: „Kirurgile, siin pole enam midagi teha.“ Kirurgi juurde meil numbrit polnud, elav järjekord.

Õnneks sain paari tunni pärast oma tasulise lapsehoidja kätte, maksin talle pisut, et viiks lapse sööma. Kümnekas läinud.

Ootasime siis veel. Meesterahvas võeti ette, oli natuke sees, tuli välja. Kassas öeldi, et sai tasuta, sest olevat vältimatu abi. Me niheleva lapsega ootasime ikka veel.

Lõpuks kutsuti mind sisse. Laps nurka istuma, emme tooli. Vaadati, et mädane juba, ei saa välja tõmmata. Ravi peale ja mõne aja pärast uuesti kontrolli. Käisin siis nädalaste vahedega puhastamas, sõin rohtu. Jälle kulu. Lõpuks haav puhas ja hamba sai eemaldada. Esimene ohver emaduse altarile. Hullult on lagunema hakanud pärast sünnitust ja raha parandada lihtsalt ei jagu.  Ja jah, ma ei saanud tasuta. Sest polnud enam vältimatu abi nagu keskealisel mehel. Saanuks kohe välja tõmmata ja esmaabina tasuta, polnuks mul põletikku. Piiksusin, et elan koos lapsega toimetulekutoetusest ja kas ei saaks märkida vältimatu abina. Ei, kirjutati mõnikümmend raha kassaorderile. Noh, maksin ära, mis mul üle jäi. Elektri eest jäi see kuu tasumata.

Järgmine kuu maksin elektri eest kaks arvet korraga, aga siis jäi rahapuudusel maksmata sideteenuste eest. Teenusepakkuja vihastas, ähvardas neti ja teleka välja lülitada. Palusin, et kannatagu kümme päeva, sest saan siis raha, et ära maksta. Et olen pere ainus leivateenija ja töötan kodus, seega ilma netita ei saa ma ka arvuti taga raha teenida neile maksmiseks. Ei aidanud, ei pikendatud, ei antud kümmet päeva.

Järgmine päev vaatas laps oma lemmikmultikat. Korraga pilt eest ja suur punane kiri, et olete meile nelikümmend eurot võlgu kahe kuu eest ja makske ära, rott. Poole multa pealt. Värdjad!

Laps nuttis.

Ta juba teab, et on vaene. Talle on see hästi selgeks tehtud. Ta poes endale midagi ei küsigi enam.

Me ei saanud seda multikat lõpuni vaadata. Suur sidefirma ei suutnud oodata kümme päeva seda üksikema neljakümmend eurot. Ei lubanud emale kümmet päeva töötamiseks, et üldse saaks seda neljakümmend eurot teenida. Värdjad!

Mõtlesin, et neti ja teleri saaks välja lülitada ka ette teatades, mis kell seda tehakse. Et ma ei pane last teleka ette ja siis poole multa pealt lihtsalt läheb pilt eest. Välja lülitada saaks ka öösel, kui lapsed, pered magavad. Saaks inimlikult ja kenasti. Saaks jõhkrutsemata.

Värdjad. Värdjad. Värdjad.

Ma ju püüan.

Olin tagasi kiviaega virutatud. Netti pole, telekat pole, tööd teha ei saa.

 


Üksikema (38) on pidanud juba kolm aastat elatuma juhutöödest, sest hoolimata heast haridusest ei ole tal väikelapse kõrvalt õnnestunud püsivat tööd leida. Oma blogis näitab ta, milline on tegelikult elu Eestis allpool vaesuspiiri, kui oled lapsega üksi ja pole lähedasi, kellele kriisiolukorras toetuda.

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar