Kui suur on 10-aastane?

Olen tükk aega mõtisklenud, miks mind viib kõvasti rohkem endast välja see, kui 10-aastane teeb asju, mis minu meelest ei kuulu mõistuspärase tegevuse juurde kui kolmene, kelle puhul ma suudan enamiku aega jääda täiesti rahulikuks, isegi kui ta mul keset poodi röögib, kuna unustasime ta seljakoti koju, ja nüüd ta leiab, et me peaks kõik asjad korvist tagasi laduma, kodust koti ära tooma ja uuesti peale hakkama…

Mõlemad on ju alles arenevad lapsed ega peagi sotsiaalselt olema küpsed ega võimekad.

Ja siis mingi hetk sain ma aru – kümnene tundub mulle juba päris suur – pikkust on omajagu ja arutlusoskus ka täitsa tasemel. Ja seepärast tekib minu ajus dissonants. Ma eeldan temalt rohkem kui ta valmis on. Ma eeldan talt sageli täiskasvanulikku mõistuspärasust, mida tal sugugi veel ei saa ega peagi olema.

Ja teismeiga on tegelikult ju alles ees….

Õnneks on mind aidanud mõned raamatud[1], mis kirjeldavad muutusi teismelise ajus ning seda, milleks see kõik on vajalik. Teismeeas hakatakse looma seoseid, aga see on midagi täiesti uut. Seoste loomise tõttu visatakse ajust välja ebavajalik ehk aju hakkab diferentseerima vajalikku ebavajalikust, aga… seda antud lapse antud eluperioodil.

Vajalik on see, mis on aktiivses kasutuses ja ebavajalik see, mis on jäetud kõrvale. Jäin selle taustal mõtisklema, et ehk on siis just sellel teismeikka sisenemise ajal kasulik tegeleda võimalikult eripalgeliste hobidega, et jätta alles nende võimalused. Samas loomulikult ei soosi see spetsialiseerumist – oh see igavene dilemma, kas pole.

Teine oluline mõte minu jaoks on vajadus kuuluda omavanuste sekka. See on eluliselt vajalik. Sest nendega hakatakse elu üles ehitama. Ja seepärast on tarvilik leida õige vahekord oma kuuluvusel perekonda ja sõpruskonda.

Kuidas olla toeks ilma iseennast välja vihastamata? Eks see on paras dilemma ja õiget retsepti ei ole. Olen ise korduvalt tundnud, et reageerin üle, aga õnneks siis vahel meenub, et probleemiks on tegelikult see dissonants. Minu eeldus ületas tegelikkuse.

Küllap on osa lahendust tegelikult väikelastega sarnane: hea on end tühjaks nutta, hea on anda suund lahenduse poole, aga mitte lahendust ette; hea on olla kohal ja toetada, mis iganes (aga kui läheb pätiks kätte, ah? – dilemmad ei kao, kas pole).

Mulle meeldis Kristina Kuzmici üks ütlus, et lastekasvatus on kunst ja igaüks meist individuaalne kunstnik. Eks nii ongi, mõni peab õppima rohkem tehnikaid ja teisel on rohkem naturaalset annet. Mõni maalib, teine musitseerib.

 


[1] Siegel „Ajutorm“; Filliozat „See on hullem kui ma kartsin“

 

Triin kasvatab kahte last (kohevarsti 10 ja 3) ning jagab oma aega erinevate töölõikude, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta. Triinu kireks on religioon ja haridus ning ta on tänulik, et just neis valdkondades on tal võimalik end ka tööalaselt teostada.

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar