raamat anoreksiast

Kui laps lõpetab söömise

„Mul ei ole kõht tühi.“ „Mul on praegu kiire, pärast söön.“ „Tegin enne endale võileiva.“ „Käisime just väljas söömas.“ Kui hakkad oma teismeliselt pidevalt kuulma selliseid lauseid ega kohtu temaga enam söögilauas, siis tähendab see häirekelli. Söömishäired – eelkõige anoreksia, aga ka buliimia – võivad alguse saada juba 11–12 aasta vanuses.

15aastase Eliisi ema meenutab just selliseid lauseid esimeste tundemärkidena, mida ta ei osanud tõsiselt võtta. Tüdruk oli siis 13 – piisavalt suur ja asjalik, et ise endale söök soojaks teha või burgerlast läbi astuda. Las iseseisvub, väga tore. Isegi oma lapse kõhnumist on raske märgata, kui sa näed teda iga päev, teismeeas muutuvadki keha ja isiksus kord nii-, kord teistpidi.

Sulle tundub küll, et midagi on nagu valesti. Aga et nii valesti …

Tütre haiguse tõsidusest sai ema aru alles siis, kui 14aastane neiu oli nälginud juba terve aasta ja kaalus 167 cm pikkuse juures 44 kilo. Tema menstruatsioonid olid lakanud ja keha oli nii kurnatud, et ta võeti kohe ravile Tartu psühhiaatriakliiniku söömishäirete osakonda.

 

Eliisi ehmatav päevik

 

Haiglas pidas tüdruk oma tunnetest ja juhtumistest päevikut. Kahe haiglakuu jooksul tuli ette nii kurbi kui ka naljakaid seiku, tekkis uusi sõpru ja tehti koos läbi keeruline ravi, kus tähtis roll on dieetidel. Oma päeviku ja söömishäirete kohta kogunenud teadmiste põhjal koostas Eliis 8. klassi lõpus loovtöö.

Tänu sellele, et ema aitas Eliisil loovtööd kujundada ja vormistada, sai temast tütre päeviku esimene lugeja. See oli ränk lugemine, mis lõppes valusate pisaratega.

Eliis on intelligentne, viitele õppiv, sportlik ja igati arukas laps. Kuid päevik paljastas, et selle targa tüdruku sisse oli pesa teinud hoopis teistsugune tüdruk, kes kartis paaniliselt toitu ja nägi kriipspeenikese peegelpildi asemel peeglist vastu vaatamas jämedate jalgade, rasedakõhu ja lõualotiga tüdrukut.

Selgitades, mida ta toidulaua taga tunneb, soovitas Eliis kujutleda, et sinu taldrikul on miski, mida sa kohutavalt kardad, näiteks mürgine ämblik. Ja sa pead selle ära sööma!

Kui loovtöö sai köidetud ja kaitstud, soovisid paljud tuttavad seda lugeda ja Eliisiga haiguse teemal arutleda. Eliisilgi tekkis pärast haiglat julgus ja soov oma kogemust jagada, sest ta mõistis, et oli liiga kaua üksinda kannatanud. Ta otsustas oma loovtööd täiendada ja leida kirjastaja, kes aitaks selle põhjal välja anda noorteraamatu.

Novembri alguses ilmuski trükist praegu 15aastase Eliis Grigori raamat pealkirjaga „Teibitud suu. Tüdruk, kes lõpetas söömise“.

Seda hästi kirjutatud ja kohati päris lõbusat raamatut võib soovitada oma teismelistele lastele. Loetu haakub kindlasti nende seniste teadmiste või tunnetega haiglate, söömishäirete, depressiooni, aga ka enesetapu teemal. Täiskasvanutel, eriti isadel on seda raskem lugeda – kuid lugege siiski, eriti siis, kui arvate, et teie lapsega on midagi korrast ära. Raamat aitab ära tunda, kui noor on endaga puntrasse sattunud, ja temaga suheldes vähem vigu teha.

 

Katkend raamatust „Teibitud suu“

  1. september 2016

 

kell 14.12

Tahaksin kas:

  1. a) skalpelliga oma mao lahti lõigata ja kogu selle toidu sealt välja puhastada või
  2. b) näpud või hambaharja kurku pista ja kõik välja oksendada.

Täiesti kohutav on täiskõhutunne pärast seda, kui olen nõutud koguse toitu ära söönud. Igatsen juba taga mõnusat valulikku tühja mao tunnet ning korisemise heli.

Sain õdedelt teada, et kuna olen siin esimest päeva, pean küsima uue patsiendi toitu. See peaks olema teiste patsientide toidust parem, kuid ma kahtlen selles, sest mulle ilmus lõunasöögiks teiste haigete hommikusöögi sarnane eine. Kandikul oli veel moos ka, mida teistel vist hommikul ei olnud, ja see siis oligi minu lõunasöök.

Jätsin pool alles, sest kõht täitus kohe, ja sõin ära ainult leiva, sepiku jätsin järele. Mulle ei meeldi saia magus, imal maitse.

Pärast igat suurt söögikorda on grupiteraapiatoas kogunemine, kus peame rääkima, kuidas toitumine läks, kas maitses, missuguse enesetunde see tekitas, ja päevast üldse.

Kõik oli nii võõras, ma ei julgenud oma voodistki välja astuda, veel vähem palatist. Silmad kipitasid nutmisest, hääl muutus aina kähedamaks ja kurgus kriipis.

 

Kell 20.17

 

Õhtusöögiks oli meil hautatud kapsas, keedukartul, saepuruks tehtud hakkliha ja leivaviil. Kõrval oli tillukene pakk võid, aga mina ei hakka võid sööma, see on nii jubeda maitsega ja jätab suhu rõveda õlise tunde. Ja veel on mulle arusaamatu, miks nad topivad meie söökide kõrvale seda leiba. Tehku parem rohkem teraviljasisaldusega toite.

Üldine enesetunne muutub aina kohutavamaks. Koduigatsus kasvab iga hetkega, samamoodi tung siit ära põgeneda. Ma mõistan, et pean kaalus juurde võtma ning mida kiiremini see õnnestub, seda rutem saan välja. Osalt tuleb siin jälle haigus mängu: kui ma võtan kiiresti kaalus juurde, saan rutem välja, et hakata ennast uuesti näljutama. Mõistvam pool minust annab aga endale aru, et tuleb saada normaalne kaal tagasi ning seejärel toituda korralikult ja tervislikult igavesti.

 

 

 

Arsti pilguga

 

Eliisi raamatule kirjutas saatesõna Tartu psühhiaatriakliiniku söömishäirete osakonna arst-õppejõud Henel Paadik, kellelt pärinevad alljärgnevad mõtted.

  • Anoreksia on psühhiaatriline haigus raskete kehaliste tüsistustega nagu osteoporoos ehk luude hõrenemine, viljatus, dementsus, multiorganpuudulikkus.
  • Söömishäired on psühhiaatrilistest haigustest kõige suurema suremusega haigustegrupp, seejuures umbes pooltel juhtudel on surma põhjuseks enesetapp.
  • Söömishäirete käes kannatab erinevate uuringute järgi 4–7% populatsioonist, seega võib Eestis olla üle 50 000 haige.
  • Söömishäire avaldub tüüpiliselt noorukieas, mil inimene on haavatav, küpseb nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt ja tema elus on tähtis osa eeskujudel.
  • Söömishäire kujunemisele on heaks kasvulavaks perfektsionistlik isiksuseprofiil, kõrged ootused ja madal enesehinnang, samuti ebarealistlikud disainitud eeskujud, kaaluspetsiifilised spordialad ja elukutsed.
  • Arstide eesmärk on ravida patsiente haiguse võimalikult varases staadiumis.
  • Anoreksia ravi on endaga sõbraks saamise, ennast armastama õppimise pikk teekond, mis võib kesta kogu elu.
  • Regulaarse ja süstemaatilise raviga suurem osa haigeid paraneb, see tähendab, et nad suudavad hoida oma kehakaalu stabiilsena ning neil ei esine enam toimetulekuraskusi. Kuid on võimalik, et nad peavad alati oma toitumist teadlikult jälgima umbes samamoodi, nagu diabeetikud.
  • Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku on dr Anu Järve eestvedamisel 12 aasta jooksul välja arendatud söömishäirete ravile spetsialiseerunud osakond, kus ravitakse kõiki vanusegruppe nii ambulatoorselt kui ka statsionaaris ehk haiglas.
  • Haiglaravi on eeskätt seotud uues keskkonnas viibimisega: muutunud keskkond, personal, kaaspatsiendid, raviprotseduurid. Patsientidele selgitatakse, mis nende kehas toimub, ning aidatakse neil oma söömiskäitumist muuta.
  • Noori patsiente võetakse ravile ka Tallinna Lastehaiglasse.
0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar