laps polnud sündides kahjuks elus

Kui kõik läheb valesti… (1.osa)

Lapseootus on paljudele üks kaunemaid kogemusi. Tavaliselt on see täis ootusärevust, shoppingut uue pereliikme jaoks, roosat ja helesinist rõõmu… Kõigel sellel ilusal on aga ka pahupool, millest tihti ei räägita. Kahjuks on lapsekaotus kas nurisünnituse, surnult sündimise või imiku äkksurma läbi statistiliselt üllatavalt kõrge. Üks igast neljast naisest on kogenud seda. See number on hirmuäratavalt suur, kahjuks olen ka mina osa sellest statistikast. Mina olen üks neljast.

Kui valge kleit oli kappi riputatud, noored armunud ja “usinad”, oli pere planeerimine ka meie meeltes esimesel kohal. Pisipere juurde lisamine on just kui loogiline samm edasi, nii ka meil. Seitse kuud pärast “I do” ütlemist saime positiivse koduse rasedustesti tulemuse. Olime mõlemad elevil – meie esimene laps! See oli kuidagi väga eriline.

Rasedus kulges ideaalselt. Ja kui ma ütlen ideaalselt, siis see tõesti oli nii. Hea tervislik seisukord minul ja lapsel: võtsin kaalus juurde just nii palju kui pidi, laps arenes ideaalselt, vererõhk nagu meditsiiniraamatus kirjas… Ultrahelis beebi oma „varustust” ei näidanud ja ainuke asi, milles me kindlad polnud,  oli beebi sugu. Ülejäänud oli ideaalne.

Kui oli käes täpselt 39+1 rasedusnädalat, ärkasin selle peale, et juskui peaks minema potile….väga, väga. Käisin ära, ei miskit, mõne aja pärast uuesti jne. Äratasin abikaasa ja helistasime igaks juhuks tema õele, et kindel olla, et see on nüüd õige asi. It’s time! Istusime autosse ja sõitsime haiglasse. Mäletan, et ütlesin abikaasale, et unustasime kaamera koju… Imelik, vist universum teadis, et seda pole vaja.

Kohale jõudes kinnitasid õed meie kahtlusi: tundub, et sünnitusprotsess on käsil. Meid viidi oma palatisse ja valmistati ette lapse “Grand entrance”iks (suureks tulekuks). Nooruke õde ei saanud südamemonotori kuidagi peale pandud, kutsus vanema kogenud kolleegi aitama. Kuni tal ka ei õnnestunud… ja järsku hakkas suurem siblimine pihta, aga keegi midagi meile ei öelnud. Kiirelt veeretati sisse UH masin ja arst jalutas palatisse. Natuke külma geeli kõhule ja… ŠOKK!

Mäletan veel aastaid hiljem endiselt arsti nägu, hääletooni, isegi juukseid… ja neid sõnu, neid kuradi sõnu: “It appears the baby’s heart has stopped… I’m so sorry for your loss.” (Tuleb välja, et lapse süda on seisma jäänud. Tunnen teile kaotuse puhul väga kaasa) *Vaikus*

Ta rääkis veel midagi, ma ei tea mis need sõnad olid, ma ei saanud neist aru. Vaatasin abikaasale otsa ja esimesena asjana tuli meelde, et abikaasal võib tulla sellest stressist epilepsiahoog. Kamandasin kiirelt arsti ja õed tema juurde. Rohkem ma eriti ei mäleta, sest kõik käis kiirelt. Helistasin koju Eestisse, andsin uudise edasi…

Šokk, täielik šokk. Mis mõttes? Kuidas see võimalik on? Mis õieti juhtus? Hunnik küsimusi peas, samas oli pea täiesti tühi. Seal me siis olime, murtud südametega, šokis. Kõik ideaalne oli pahupidi, kõik oli valesti!

Arstid otsustasid, et parem on mitte loomulikul teel sünnitada, vaid teha erakorraline keisrilõige, sest minu vererõhk ja kõik muud näitajad olid kaugel nendest ideaalsetest numbritest,  mis olid eelneval 9 kuul.

Ärkasin palatis, sünnitusosakonnas… Iga kord kui beebi sündis,  mängis ilus hällilaul. Iga noot just kui tulistas mind südamesse pumppüssist. Mõne aja pärast viidi mind üle teisele korrusele taastuma. Palati uksele teibitud roos oli märk kaotatud beebist. Midagi muud polnud… Tühi tuba, tühjad käed, tühi süda…

Lahkamise tulemused ei näidanud midagi, kromosoomitest oli normaalne, kaal natuke madal, kuid siiski OK. Kõik oli korras, siiski läks midagi väga valesti. Arsti sõnad erilist lohutust ei pakkunud… Sometimes, things like this just happen, there is no rhyme or reason… (Vahel sellised asjad lihtsalt juhtuvad, sellele ei ole seletust).

Me tervitasime maailma, samal ajal jättes hüvasti meie tütrega, Justine Isabelle`iga, kes sündis 11. juuli 2009 inglina….

Järgmises osas räägin, kuidas meie elu edasi läks: enesesüüdistamisest ja uue alguse leidmisest.

 


Olen sündinud ja kasvanud Eestis, viimased pea kümme aastat elanud USAs. Sündisin natuke enne taasiseseisvumist, olin tiinekas Rate.ee ajal ja suuremad elukogemused olen saanud enne 30ndat eluaastat. Elu on olnud huvitav, olen teinud vigu ning neist õppinud. Mõne vea isegi mitu korda teinud, et ikka kindel olla, et see on jama. Olen naernud nii, et tilgad püksis, nutnud nii, et silmad kinni paistetanud, tantsinud nagu kedagi teist poleks tantsuplatsil, kallistanud nagu oleksid need viimased kallistused jne…Võib öelda, et olen elanud Hollywoodi filmiväärikat elu.

Olen olnud abielus pea kümme aastat, ühe ja sama mehega. Hoolimata sellest, et ta “unustab” prügi välja viia, on ta kõige parem maailmas. Meil on üks ühine laps ning 2 boonuslast (abikaasa lapsed eelmisest abielust.). Elame vaikset elu Dallase äärelinnas, Texases.  Kui lapse (ja abikaasa) kasvatamisest jääb aega üle, disainin ja ehitan magamistoa mööblit.

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar