Koerad meie peres

Kui mina alles laps olin, oli meil koer. Olin 5-aastane, kui ema-isa ta meie perre tõid. Krantsikutsa ehk musta värvi puudlimoodi koer. Kuna olen pere üksik laps, oli koer mulle mängukaaslase ja sõbra eest.

Alati olin koeraga koos. Aeg-ajalt olin vanaemade juures, siis ikka koeraga koos. Jõudis kätte kooliaeg, siis kes jõudis tööpäevadel kõige esimesena koju – koolilaps ehk mina. Niisiis käisin temaga jalutamas.

Mäletan, et mulle väga meeldis temaga jalutada. Suviti tegime pikki jalutuskäike kodust mere äärde ja tagasi. See ei olnud nii väga pikk maa käia, aga 5-7 kilomeetrine jalutuskäik võttis meil, teismelisel koos koeraga, ikka mitu tundi aega.

Aeg läks ja meie kutsu jäi haigeks. Kõigest 10-aastasena jäi meie karvatuustike igavesse unne.

Paar kuud kurbust ja tühja kodu, ja siis tuli tänu ühele peretuttavale meie juurde teine koer – samuti krantsikutsa. Tema aga oli madalat kasvu, musta värvi kere ja valge kraega, kikkis kõrvadega, meenutas collie koera.

Jätkasin oma pikki jalutuskäike koos uue koeraga. Rändasime ja seiklesime. Ta oli väga mänguhimuline, samas iseloomult hoopis midagi muud kui pere esimene koer. Esimene kutsu hoidis hästi inimese ligi ja oli hästi sõbralik kõigi suhtes. Teine koer aga oli rohkem omaette olija, talle meeldis alatihti kuskil toanurgas pikutada ja vaadelda, mis teised pereliikmed toas teevad.

Võiks arvata, et väikest koera oleks hea ka süles poputada või vajadusel tõsta. Tema aga ei soovinud sülle ega lubanud end ka väga tõsta. Aeg-ajalt oli ikka vaja tõsta ka, näiteks vanni pesema viia. Urises selle peale nagu väike mootor….

Kui see teine kutsa meile tuli, olin 15-aastane. Kui ta vanaduse tõttu kahjuks igaveseks lahkus, olin mina juba 31-aastane. Olime väga kurvad. Viimane aasta koos temaga oli väga raske meile kõigile. Ei olnud temast enam elulooma – hoolimata tema suhteliselt väiksest kerest oli tal raskusi püsti tõusmisega, hügieeniprobleemid, trepist ei jaksanud käia, söömisega oli raskusi… Ja näha seda kõike pealt, kuidas armas koerake hääbub…

Praeguseks on 2 aastat meie pere ilma koerata. Vahel on kurb, aga muu igapäevaelu võtab oma aja… Nii ei olegi veel tulnud mõttesse uut looma võtta.

Minu poeg ja minu teine koer küll nägid üksteist ja ka mängisid üksteisega mingil perioodil – poeg viskas kutsale palli – aga see aeg oli nii napp. Aastase lapse kõrval oli vaja jälgida koera, et see lapsele liiga ei teeks (arvestades minu teise koera iseloomu). Ja kui laps oli 3-4-aastane, oli vaja jälgida last, et ta koerale liiga ei teeks (koer oli juba vana ja ei suutnud reageerida enam nii kiirelt).

Arvata võib, et need lemmiklooma-tahtmise-jutud ikka tulevad meile millalgi. Hetkel on poeg koerte suhtes parajalt ükskõikne, mõne pai võib teha, aga et suure õhinaga koerte poole jookseks ja kallistada-patsutada tahaks, seda ei ole. Kui poeg kooli läheb ja tal rohkem igasuguseid toredaid ideid pähe tuleb, võibolla tulevad ka lemmikloomad talle meelde. Salaja ma isegi loodan seda, et tal tulevad sellised mõtted.

Tore ju, kui meie peres oleks kunagi ka kolmas koer.

 


 

Olen väikese ühelapselise pere ema, peres kasvab 6aastane poeg. Veidi huvitavamaks võib olukorra teha see, et meiega koos elab ka minu pensionärist ema. Oleme väga ühtehoidev pere ja armastame teha paljusid asju alati koos.

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar