Kuidas jagada end mitme lapse vahel?

Kas oskan armastada kahte last?

Kui Ruby sündis, ei osanud ma arvata, mis see eluke meile pakub. Koos abikaasaga kulus iga ärkvel ning unega võitlev hetk Ruby eest hoolitsemisele.  Ma ei kujutanud ette, et mul oleks aega või julgust  see tee uuesti ette võtta. Ja kas ma üldse suudaksin armastada kahte?

 

Ma olen varem seda maininud, et kui Rubyga haiglast koju tulime, oli meil tunne, et saime haiglast kaasa karbi Legosid ja mitte ühtegi õpetust, kuidas see kokku panna. Hoolimata, et meie jaoks oli ta igati ideaalne, oli ta ju meditsiiniliselt abi vajav laps: südamepuudulikkus, refluks ja hundikurk.

Seega meie esimesed kuud kulusid vaid Ruby eest hoolitsemisele ning “oma tee” leidmisele.

Peale Ruby sündi arvasin ma, et üks laps on piisav! Ehk väsimus ning kartus pani selle mõtte hinge? Paar tundi magamist ööpäevas, pidevad rohud ja arstid – tundus justkui lapse saamine oli kahe kohaga töö.

 

Kas oskan mitut armastada?

 

Kui iga hetk kulus Ruby eest hoolitsemisele, tekkis mul küsimus, huvitav kui ka tulevikus planeerime perelisa, kas minu südames on piisavalt ruumi, et armastada mitut last?

Ruby koos õega

Ruby ja Nora

Ehk minu armastuse jagamine võtab Rubylt ära selle tähelepanu, mis ta vajab? Kas ma üldse suudan kahe lapse eest hoolitseda ja mitte unustada igapäevast Ruby ravimikogust?

Kas unetud ööd lubavad päeval Rubyga konnakostüümis mängida? Kas õhtused juturaamatu lugemised muutuvad unega võitlemiseks? Kas kodus küpsetatud küpsised asenduvad poeküpsistega?

Kuidas minu perelisa “vajadus” muudab meie elu, Ruby elu?

 

Beebiüllatus

 

Otsest plaani meil ei olnud! Oleme ausad, kellel on?!

Aga…paar aastat tagasi, rääkis mu isa mulle, kuidas ta nägi unes, et meil oli 2 last, kes temaga basseini ääres mangisid. Ei tea, kas see oli miski alateadvus või lihtne “wishful thinking”?

Aasta lõpus rääkisime abikaasaga põgusalt, ning mainisin talle taaskord seda unenägu. Rääksin, kuidas minu poja nimeks on “Luca Thomas”.

Ruby tervis on kordades parem kui varem, 5 rohu asemel võtab ta vaid kahte, kõneteraapiat enam pole, operatsiooniplaani pole.

Kuna ta on nüüd ka koolis, tundub kõik natuke lihtsam. Ehk see oligi märk?

Abikaasa ütles vaid: “No vaatame, mis elu toob!” …ja tõi ka!

Veebruaris oli mul tunne, et jep… This is it! Tegin salamisi testi, positiivne. Ootasin igaks juhuks nädala ning siis jagasin uudist härra abikaasaga.

 

Ruby “promotion to big sister”

 

Kui meile oli teada, et perelisa tulemas, hakkasime Rubyt ettevalmistama. Ei, raseduse varajasel ajal me ei öelnud Rubyle otse, et ta on nüüd suureks õeks saamas.

magavad koos

Suur ja väike õde

Uurisime, kuidas ta suhtuks, kui tal oleks väike õde või vend? Rääkisime, kuidas beebid tehakse ning kuidas nad sünnivad, kasvavad.

Kasutasime meditsiinilisi termineid ja tegime selle “ettevalmistusperioodi” rohkem selliseks tervishoiu õppimiseks.

Kui 3 kuud oli meil täis tiksunud, käisin arsti juures kontrollis (Suuremat sorti kontroll, pea 3-tunnine ultraheli ning muud testid) ning kui arstilt oli kinnitus olemas, et kõik on korras, jagasime tulevase Suure Õega uudist.

Meie 5aastane tarkpea muidugi sai kohe aru, miks meil “tervishoiu tund” oli paar kuud varem. Ärevus hinges, palusime tal suurt uudist mitte veel kõigile rääkida – see on meie suur saladus!

 

Aga kui…?

 

Järgnevad kuud kulusid arstide ja muude spetsialistide juures käimisele ja võimalikult normaalse elu säilitamisele. Normaalse elu osas pean silmas oma hirmuga võitlemist.

Mäletate, meie esimene kogemus polnud just kõige lillelisem, seega psühholoogiliselt oli ka see (just nagu rasedus Rubyga) hästi kurnav.

Miks? Sest ma ei kartnud vaid enda pärast, vaid ka Ruby ning Härra Abikaasa pärast. Abikaasa on täiskasvanu, temaga polnud see “risk” nii kõrge, aga kuidas sa seletad 5aastasele kui miskit “valesti” läheb.

Hoolimata, et töötasin täiskoormusega, kuni päevani kui Nora sündis (ehitasin voodipeatsi paar tundi enne tema sündi), olid mul kasutusel kõik “precautions”.

Hoidsin ennast ja tulevast ilmakodanikku iseenda loodud “inkubaatoris” ning iga “see ei tundu õige” olukord oli minu jaoks paanika. Minu pea genereeris hirmu, milleks tegelikult polnud põhjust.

Selleks, et natukenegi vabaneda sellest “koormast”, tegin joogat. Jooga on jube aeglane minu jaoks, ning see kestis vaid paar nädalat.

Minu “murdepunktiks” oli jutuajamine minu arsti Dr. Martin Readiga. Igal arstivisiidil oli mul temale küsimus/kartus/mis ma pean tegema. Ta vaatas mulle otsa, ning ütles: “I know you worry, but this is why I’m here, I’m here to worry for you and make sure none of them come to life.” (Ma tean et sa muretsed aga selleks olen mina siin, minu töö on muretseda ja teha kindlaks, et su muretsemine reaalsuseks ei muutuks.)

Peale seda, otsustasin, AITAB! Proovi seda rasedust nautida! Ole valvas, aga lõpeta see kartmine!

 

Surprise!

 

Arvestades seda, et tegemist oli kõrge riskiga rasedusega, oli iga liigutus planeeritud! Nora sünd oli sõna otseses mõttes kellaajaliselt paika pandud. Aga…

nora

Ema äsja sündinud tütre Noraga

Esmaspäeval käisin Rubyl koolis järgi ja ta tuli 39 kraadise palavikuga koju, kõrvapõletik vist. Teisipaeval oli ta mul kodus, ning muidugi, just kui “Murphy’s law” meie konditsioneer vajas parandamist.

Töömees teisipäeval kohale ei jõudnud, pole hullu! Mul oli niikuinii palju tööd ning Rubyga tegemist.

Kolmapäeva hommikul helistasin Ruby arstile ning sain erakorralise visiidi, et tema kõrvakest näidata ning rohtu saada. Tööasju oli palju veel teha, enne Nora sündi tahtsin kõik valmis saada.

Äratasin Ruby, andsin rohtu-panin filmi vaatama, suundusin ise tööle, ehitasin peatsi, siis järsku oli töömees ukse taga… oi jumal!

Samal ajal kui töömees konditsioneeri parandas, panime meie kiirelt riidesse, et arsti juurde minna…minul endal ka ju visiit 30 minutit peale Ruby arsti.

Töömees jäigi meie juurde AC-d parandama, sest meil polnud enam aega oodata…

Esimest korda 5 aasta jooksul oli Ruby lastearst oma graafikust maas. Olin kindel, et minu kella 4ne visiit jääb ära aga… 4.06 jooksime Rubyga 4 kvartalit minu arsti juurde.

Istusime oma aja monitori all, tegime ultraheli…arst tuleb tuppa, mul kukkus süda saapasäärde: “Don’t panic, but I want you to go across the street for extra fetal monitoring…” Oh my God!

Härra Abikaasa oli selleks ajaks jõudnud töölt arsti juurde ning kappasime siis ärevalt/kartes üle tee haiglasse.

Kiirelt pandi mind uuesti monitori alla ning 12 minutit hiljem astus sisse minu arst Dr. Read. kes korraks vaatas pabereid ja teadvustas meile, et…”We’re having this baby girl today!

Natuke üle tunni hiljem oli Nora Gabriella minu kätel, surprise!

 

I feel complete!

 

Kas ma oskan armastada? Kui uus ilmakodanik on kohal, saad ka selle vastuse. Istusin oma haiglavoodis, vaatasin Rubykest issi kõrval istumas, Nora süles.

Kõik küsimused ja kartused said vastuse! Oskan armastada ja saan armastada! kõiki kolme!

Järsku oli minu hignes RAHU… Kõik on just nii kui peab!

 


 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar