Ilona ja Aleksei

Kas olla aus või mitte?

Minu ema ja isa kasvatasid mind, ainukest last, väga ausas keskkonnas ning nad rõhutasid, et varastamine, vassimine, petmine ja muud sellised patud on väga pahad. Mitte ainult sõnadega, vaid ka tegudega kinnitasid nad, et tähtis on olla aus. Mis on ju üdini tore ja ilus.

Ent hiljem, kui ma suuremaks sain, hakkas mind see ausus juba vahel ka häirima. Sest kui sa oled nii lõputult aus ja kannatlik, siis sa jäädki igavesti ootama oma korda, sel ajal kui keegi nahaalsem või lihtsalt agaram su eest kõik napsab. Minu ema-isa häiris see vaid mõningal määral ning nad elasid usus, et ükskord saabub ka tasu nende pingutuse eest. Mõnikord saabuski, aga noore inimesena olin mina kärsitum.

Kord lapsena sõitsin trammiga lõbustusparki ja tagasi ning koju jõudes kiitlesin isale, et ma suutsin piletikontrolöre vältida ja hoidsin piletid kokku. Isa võttis seepeale kenasti mult need kaks võidukat piletit ja rebis pisikesteks tükkideks. See oli valus, aga jäi väga hästi meelde.

Huvitav, et nii isa õde kui ka ema õde ei ole sellised vagurad passijad ning on elul võimaluse korral sarvedest haaranud, seega see ei tule ainult ja otse perekonnast. Nii nagu ka Alekseil. Tema moraalsed tõekspidamised kattuvad minu omadega, samal ajal kui vendade omad ehk mitte päris.

Mida keegi õigeks peab…

Aga ma ei mõista mitte kedagi hukka, vaid me kõik peame elama oma südametunnistusega kooskõlas ja meile sobib just nii. On ju palju neid, kes elavad täiesti südamerahus hoopis teisi tõekspidamisi jälgides. Nagu näiteks see, et: mul peab hea olema ja pärast mind tulgu või veeuputus.

Nemad viivadki prügi metsa alla; uputavad koerapoegi kilekotis; kirjutavad memmekese korteri endale ja kupatavad ta Irusse; petavad järjekindlalt meest; taotlevad invaparkimise kaarti, millele neil tegelikult õigust pole; ei maksa alimente, sest sellest saab kasu ka vastik eks-naine; lasevad karusloomakasvatuse vastase hääletamise üle, sest parteile pole see kasulik; müüvad kaupa jabura juurdehindlusega; meelitavad noori tüdrukuid voodisse ilma kondoomita; löövad last, kes on teise mehe oma ja poputavad lihast last; lasevad lõbu pärast parvejagu parte maha; võtavad sõbralt laenu ja ei kavatsegi seda tagastada; kasutavad pagulasi oma viha-propagandas ühtegi neist tundmata; suruvad soovimatu vastsündinu peadpidi kahe puu vahele, et oma eluga edasi minna, jne.

Maailm meie ümber on kirju ja me kuuleme juba nii palju igasuguseid lugusid, et raske on väita, et miski neist on õigem või ebanormaalsem. Tuleb lihtsalt hoida see omaenese sees peidus olev oaas võimalikult puhas, ilus ja kastetud. Pole vaja olla psühholoog, et mõista, et inimesed, kes teevad tahtlikult teistele või meie keskkonnale halba, on lihtsalt emotsionaalselt, psüühiliselt, sotsiaalselt alaarenenud või puudega. Ja sellistele inimolenditele võib vaid kaasa tunda.

Ekstreemsetes oludes nagu sõda või kui on ohus lähedased, võin ma mõista varastamist, ebamoraalset käitumist või isegi tapmist. Aga õnneks elame me rahuajal.

Meie valikud on seotud inimese moraalsete tõekspidamistega. Näiteks ei tea ma ühtegi lugu, mil invaliidsusega isikud Eestis käiks vargil, et vähegi leevendada seda viletsat elu, mida meie sotsiaalsüsteem neile pakub. Samas, noored terved mehed teevad seda. Tekib küsimus, kelle puue on suurem, eksju!

Imelik koonerdamine

Omaette teema on koonerdamine ehk tasuta lõunate otsimine. Ma mõistan pensionäre, kes võivad sigaodava konservi pärast sõita Kopli lõppu ja seista seal kolm tundi oma kõrgvererõhutõvega sabas. Sest nad ei saa endale seda tavaliselt lubada. Kuid see on ka jäänuk möödunud aegadest, mil midagi saada polnud ja kui tasuta anti, siis tuli võtta.

Kui mu vanatädi suri, leidsime ta kappidest hunniku uusi kasutamata riideid, mida ta oli agaralt varunud. Ning mis veel üllatavam oli, vineerist kohvrid, millega ta kunagi Siberis käis. Ta hoidis kõik igaks juhuks alles, sest äkki..
Aga ma ei mõista neid tegelasi, kes sõidavad uhkete autodega restorani ja kui ettekandja ei näe, topivad juustu ja vorsti laua all kottidesse, et ikka kogu raha eest saaks!

Erinevad võimalused

Muidugi on elu pakkunud meile ka võimalusi nurki viilida ja mõningaid neist oleme ka kasutanud. Nagu näiteks sünnitusmajas, kus ma võtsin tänulikult vastu kraad sõbralikuma kohtlemise, sest ma olin Aleksei suure kõhuga saatja.

Ka olen ma võtnud vastu ümbrikupalka, sest vastasel korral jäänuks piskust järele piisk. See ei ole vabandus, et kõik ju teevad nii. Ent mida massilisem on rikkumine, seda loomulikum ja andestatavam ta tundub.
Põhimõtteliselt on õige ju see, et kala mädaneb peast. Kohtame ebaõiglust, hoolimatust, pahatahtlikkust, egoismi nii ülevaltpoolt alla kui ka altpoolt üles. Pole midagi imestada.

Vahel tõmbab elu meid olukordadesse, kus me käitume mitte nii hästi. Aga oluline on sellest järeldusi teha. Umbes kaheksaselt läksin poodi. Letil peesitasid kausikestes kõikvõimalikud isuäratavad kompvekid. Kui müüja läks teise ruumi midagi otsima, siis peale mõningat kõhklemist ma võtsin ühe kommi ja pistsin taskusse. See varastatud kompvek ei maitsenudki erilisemalt. Ent iga kord kui ma pärast seda poes käisin, oli mul põletav tunne, et müüja teab mu saladust. Ja see oli mu esimene ja viimane „vargus“.

Südamerahu on tähtis

Ma olen rõõmus, et Alekseil pole kunagi tekkinud kiusatust, kui keegi on pakkunud talle varastatud kraami, isegi ülilahedaid asju, isegi ülisoodsalt. Parem oleme ilma nende asjadeta, kui teada, et see on kelleltki kuritahtlikult võetud. Nii on ka meilt varastatud ja see pole üldse mõnus tunne.

Üks tuttav noormees käis regulaarselt varastamas eriti kalleid raamatuid raamatukogust ja müüs neid õppuritest sõpradele, ehkki ta oli pärit väga rikkast perest. Talle meeldis see elevus, mida edukas varastamine tõi. Mnjah. Aga tema saaki ma ei tahtnud.

Kord pakkusid meile tuttavad vennad, et saavad tuua ükstapuha millise muruniiduki eriti hea hinnaga. Algul olime elevil, siis aga tekkis kahtlus. Selgus, et masin pidi varastatama poest. Iga kord kui ma näen neid muidu tublisid töömehi, tuleb mulle see lugu meelde. Väkk!

Meie lastes – üks juba 15 ja teine 3 – on juurdunud või juurdumas arusaamad inimestest ja moraalist. Meie Alekseiga anname endast parima, et olla eeskujud nii sõnades kui tegudes.

Ma näen küllalt palju sarnasusi meiega, aga ka erinevusi. Loodan, et Malena ja Sass teevad valikuid, mis lasevad öösel magada ja teistele silma sisse vaadata. Ning kui nad libastuvad, siis nad suudavad seda märgata ja edaspidi vältida.

Üks jube hea moto eluks, millest ma juhindun on: tee teistele nii nagu sa tahad, et sulle tehakse. Ja kõik loksub otsekohe oma kohtadele.

 


Ilona Toots (42) on kahe lapse – tütar Malena (15) ja poeg Aleksandri (3) ema, ja  vabaabielus Aleksei Budõliniga (41). “Enamuse ajast olen kodune ema ja mängin oma väga hõivatud mehele sekretäri, aga osalen ka igasugustes võimalikes ettevõtmistes vabatahtliku ja organisaatorina. Vabal ajal teen sporti.”

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar