EV 100 ootuses

Juba ongi käes veebruari keskpaik. Veidi veel ja Eesti Vabariik peab sünnipäeva. Ilus sünnipäev see 100 aastat.

Juba lapsest saati olen olnud väikest viisi Eesti patrioot. Minu vanemad on alati olnud eestimeelsed. Mäletan juba aegade algusest, kui käisime isaga vabariigi aastapäeval kõigepealt varahommikul Toompeal lipu heiskamisel ja pärast paraadi vaatamas. Ema on sellel päeval alati koju jäänud ja teleka vahendusel sündmustele kaasa elanud.

24.veebruaril on alati olnud ka külm ilm ja ega kell 7 hommikul külmas seista ei ole just kuigi meeldiv olnud. Aga sellegi poolest käisime ja olime.

Olin vist 15- või 16-aastane, kui isaga viimati vabariigi aastapäeval käisime. Seejärel jäid käimised mitmeks aastaks ära, sest isa jäi haigeks. Ja lõpuks isa lahkus jäädavalt…

Millalgi aga kohtusin ühe noormehega. Olin siis 19-aastane.  Hakkasime kohtuma siin ja seal. Tekkis mõte, et läheme koos 24.veebruaril paraadi vaatama. Mõeldud – tehtud! Ja et me suures rahvamassis üksteist ära ei kaotaks, jalutasime käsikäes. Sellest ajast saati olemegi koos ja ikka käsikäes.

Tänavu saab meil käsikäes käidud juba 15 aastat. Kui osa rahvast lubab minna selleks päevaks Lätti, siis meie läheme Narva. Teeme paar omaette olemise päeva.

Iga aasta ikka oleme veidi tähistanud. Kui just linnast välja ei lähe, siis kodus kiluvõileiba oleme ikka teinud.

Väikemehe jätame seniks vanaema juurde. Saavad mäele kelgutama minna ja pärast tuppa tagasi tulles kiluvõileiba süüa ning sooja teed juua.


Olen väikese ühelapselise pere ema, peres kasvab 7aastane poeg. Veidi huvitavamaks võib olukorra teha see, et meiega koos elab ka minu pensionärist ema. Oleme väga ühtehoidev pere ja armastame teha paljusid asju alati koos.

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar