Emotsioonide ralli: lasteaia logiraamat, teine nädal

Nädal, kus emotsioonid on teinud läbi tõelise rallikuuri ehk kuidas minu 1a 8k poeg lasteaiaga harjub. Nädal 2.

 

Esmaspäev ehk päev nr 4 (kuna eelmine nr 4 jäi aias käimata)

 

Oleme vapralt ja rõõmuga minemas. Otsus on lahkuda veidi peale kohale jõudmist, kui noormees on harjunud.

Äratus oli 6.30 – see tundub nagu tõeline lust ja lillepidu. Jõuame kohale veidi enne kl 9t. Läheb kiiresti mängima. Lapsi on rohkem, üks uus õpetaja ka. Lasen suurema sagina mööda ja lepin kokku, et lähen peatselt ära ja tulen siis lõunasöögi lõpuks järgi, aga et mulle võib helistada kui nutt väga suureks kisub.

Ca 9.10/15 lahkun. Kuulan veel ukse tagant pikalt nuttu, aga siis mõtlen taas, et miks ma ennast piinan. Ma ju ei lähe tagasi. Ma ei tohi! Ja lähen koju tööd tegema. Kuigi keskendumisvõime on häiritud. Kl 11.10 tuleb kõne võõralt numbrilt. Nagu kiuste ei tee telefon koostööd ja ma ei saa seda vastu võetud (nutiajastu noh!), aga helistan tagasi ja saan kutse: palun tulge järgi, laps nutab lohutamatult.

Tuiskan kodust välja, süda väriseb sees. Kas ta tõesti on 2h jutti üksnes nutnud? Mu enda emotsioonid keevad üle. Pisarad voolavad. Järgi minnes püüan jääda rahulikuks, aga ei suuda ka seal pikemalt menetleda – laps vankrisse, koju, toit sisse, magama.

Pärastlõuna möödub täiesti tavapäraselt. Kui välja arvata minu emotsioonid. Ma arvan, et ma suutsin tol päeval ära tunda neist terve plejaadi. Ma olin kurb, kuri, vihane, pettunud, õnnetu, eitav jne. Ma leidsin vigu kõiges ja kõikjal.

Aga õhtul kui laps juba magas, siis sain aru (abikaasa abigaJ), et tegelikkuses on need ju minu emotsioonid. Mitte lapse omad. Kui ma päeval olin valmis kogu hoiunduse kukele saatma, siis õhtuks olin ma veendunud, et harjutame rahulikult edasi. Päev päeva haaval.

Nutt on lapse loomulik reaktsioon, tal tuleb lasta ka enda emotsioonid välja saada, need ära tunda. Nii nagu mina enda omadki.

 

Teisipäev ehk päev nr 5

 

Äratus 6.15. Aeda läksime rõõmuga. Laps oli valmis kiiresti riidesse panema, et saaks minema. Hommikul oli aega ja energiat ka õpetajatega rohkem kõnelda ja sain aru, et asi ei olnudki nii drastiline olnud. Oli ikka helgeid hetki ka olnud.

Noormees alguses ikka kippus nutuvõrule kui õpetajaid nägi, sai aru, et läheb jälle jamaks. Aga siis leidis, et hommikusööki on veel järgi ja seda võiks proovida. Ning seejärel kallati välja kast legodega – no ei ole paremat asja kui legod! Seda nähes, otsustasin lahkuda, ütlesin head aega, lehvitasin, kinnitasin, et tulen tagasi. Poiss jäi õpetaja sülle röökima.

Kl 11.35 jõudsin järgi. Veidi liiga vara, sest nad olid just lauda istunud, kuid mind nähes keeldus mu suurepärase isuga poeg edasi söömast, nüüd oli vaja kohe ära minna. Jõudsin kiirelt kuulda, et ikka oli helgeid hetki ja kurbi hetki. Ja eks läheb lihtsalt aega.

Jah, aega, seda väärtuslikku asja. Aga ma olen kindlameelsem, rahulikum ja seeläbi ka toetavam. Rääkisime pikalt veel kui tore on lasteaias mängida. Koju, kiire tuub sisse ja magama, sest laps oli läbi nagu läti raha.

 

Kolmapäev ehk päev nr 6

 

Noormees ärkab varakult, arvan, et kuskil 5.20 paiku, aga õnneks suudame veel kl 6.10ni voodis pikutada. Alguses silmad kinni, pärast lahti, aga uneleme koos.

Täna on isaga lasteaeda mineku päev! Hommikul on laps tõsine emmekas. Kui muidu ei ole tema käitumises muutusi märganud, õhtud on üpris tavalised, siis emmekus on ikka väga tugevalt küljes. Siiani oli meil ikka kaks võrdset lapsevanemat olnud. Lähen tööle enne 8t, laps jääb isaga nutma. Mis toimub?

Lasteaeda minnes on seal uus kasvataja, seda, kes on algusest olnud, teda pole üldse. See teeb natuke kurvaks, kuna on ju inimesed lapse tugisambad. Aga samas mõistan ka, et inimene on kõige liigutavam tegur ja tulebki harjuda kõigiga seal, paratamatult ei saanud kohe kõik tööl olla.

Otsustasime teha lühema päeva. Kl 10.30 oli noormees kodus ja 10.38 magas. Oleks vist pidanud puhkepäeva tegema.

Mis on olnud siiamaani huvitav, et peale selle emmekuse, õhtupoolikuti ei ole muutusi täheldanud. Äkki saab laps aias kõik emotsioonid välja ja see ongi terve lähenemine? Mõttekoht…

Õhtul on lasteaias koosolek. Saab rahulikult õpetajatega rääkida, tagasi tulles on süda kindel – pole hullu, see kõik on normaalne. Ja mu lapsel on õpetajad, keda ma võin igati usaldada!

 

Neljapäev ehk päev nr 7

 

Noormees ärkab 6.10. Pole paha. On hommikul rõõmus ja rõõsa. Lasteaeda minek sujub kenasti, isegi vankri ära panek, aga kui ukseni jõuame, siis läheb nutuvõru ümber suu. Läheb ise ja ei punni vastu, aga nutab. Eriti kummaline kombinatsioon.

Jõuame rühma, õpetajad kõik rõõmustavad, aga noormees lihtsalt nutab. Mõtlen, et ma ei saa ära tulla, kui ta ei rahune. Sest ta on ikka silmnähtavalt endast väga väljas. Olgu, 10 min, 15 min, 20 min, nutab. Tassib mind igale poole, püüame mängida, hetkeks rahuneb, siis uuesti.

Arutame õpetajatega ja jõuame mõttele – olen ühe päeva taas kohal. Teeme nö restardi. Pakume positiivseid emotsioone.

Noormees aga ei suuda oma õnne uskuda. Lõpuks õues, kui juba mõnda aega mängitud, siis mõistab, et ma ei lähegi ära. Õuesoleku aja lõpuks hakkab juba pättusi tegema, Õpetajad ka vaatavad, et vaat kus tore poiss, naerab ja mängib. Sööme ja lähme koju magama. Eks näis, mis mõju tänane päev toob.

 

Reede ehk päev nr 8

Äratus 6.30 – juhuu! Täna on jälle isa-poja lasteaiapäev. Jõuavad kohale, nutuvõru tuleb ümber suu juba aia juurde jõudes. Aga kohapeal rahuneb kiiremini ja mänguasjad tegelikult ahvatlevad.

Isa lahkub 9.30, noormees jääb nutma. Kas minna järgi õue või pärast sööki? Kl 10.45 helistab isa aeda. Noormees toimetab agaralt õues. Lõpuks! See on nädala parim uudis. Läheb järgi pärast sööki. Õpetajad näitavad ülestõstetud pöidlaid.

Ikka edasi ja edasi, isegi kui vahepeal natukene tagasi….

Nädalavahetus maal ootab ees!

 


Triin kasvatab kahte last (8 ja 1) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar