Ema läks linna rahale järele

Elu on siiski ilus, ka pärast lihttööd ja näljaretke…

Kell on seitse õhtul. Pime tööstushoone linnaservas. Istun ratta selga, laps võtab koha sisse mu selja taga pakiraamil. Küsin, kas tal on soe. Olevat. Sõidame mööda burksiputkast.  „Emme, ma tahaksin täna friikartuleid, kõht on tühi.“  „Pead ootama. Lähme linnas suurde poodi, saan seal vaadata, kas tädi on raha üle kandnud.“

Laps nõustub kurvalt. Jube külm on, tähed siravad, taevas täiskuu. Neelatan, ma pole päev otsa midagi söönud. Suure poe juures kinnitan ratta rattahoidjasse. Tõstan pakikalt maha külmast kergelt kohmetanud lapse. Siseneme sooja valgesse poodi. Lootusrikkalt läheme pangaautomaadi juurde. Lõpuks ometi saame süüa?

Aga ei, arvel on endiselt neli senti. Nagu eile. Ja üleeile. Ja üle-üleeile. Neelatan. Ütlen lapsele:

„Ei ole.“

Ta hakkab nutma:

„Emme, mul on kõht tühi. See pole aus, et teised saavad poodi ja meie ei saa.“

„Pead ootama, kodus saad süüa.“

Ta longib kurvalt koos minuga ratta juurde. Meil on bussiraha kokkuhoiuks ees kaks tundi rattasõitu läbi pimeda öö maale, oma koju. Laps tihub vaikselt nutta. Ma tean, et koduski pole midagi lauale panna. Ehk on homme.

***

Järgmisel hommikul pärast meie öist näljaretke viisin töö juurde lahkumisavalduse. Pole mõtet tööl käia, kui enamik päevapalka kulub lapsehoiule ja bussisõidule.

Nõnda sai minust sotsiaalabist elatuv üksikema. Vähemalt kõht on nüüd sagedamini täis kui varem, tööl käies. Ma ei pea enam väsinult ja tühja kõhuga, paarikümnekilone laps pakikal, sõitma rattaga kaks tundi õhtusel pimedal maanteel – säästmaks nelja eurot tasuks kaheksatunnise tööpäeva eest.

***

Meie näljaretkest on nüüdseks paar aastat möödas. Laps meenutab neid öiseid rattasõite siiani heldimusega ja uurib, millal emme jälle linna tööle läheb. Et põnev oli ja kingitusi sai. Hea seegi, vähemalt ei saanud ta traumat. Suutsin talle anda teadmise, et elu on ilus. Muide, sel teemal on tehtud päris hea film: http://www.filmiveeb.ee/filmid/6556/Elu-on-ilus/.

Ja kui juba filmideks läks, siis üksikemadest kõneleb seegi: http://etv.err.ee/v/mangufilmid/saated/e3de32a4-f848-476d-8bc0-003091db42a5/mangufilm-inspektor-tuleb-an-inspector-calls-inglise-2015. Tasub vaadata.

 

 


Üksikema (38) on pidanud juba kolm aastat elatuma juhutöödest, sest hoolimata heast haridusest ei ole tal väikelapse kõrvalt õnnestunud püsivat tööd leida. Oma blogis näitab ta, milline on tegelikult elu Eestis allpool vaesuspiiri, kui oled lapsega üksi ja pole lähedasi, kellele kriisiolukorras toetuda.

 

 

1 Kirjuta kommentaar

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar