Ema ja laps Tallinna teedel rändamas

Ellujäämisretked Tallinna teedel

Elame Tallinnas. Kuna autojuhiload jäid mul kunagi lõpuni tegemata, siis ajal, mil Aleksei reisil on, liigun valdavalt ringi bussiga. Ja mulle täitsa meeldib see väike mugavustsoonist välja astumine: lähed päta-päta läbi poriloikude bussipeatusesse, astud sooja uudsesse bussi, mõlgutad omi mõtteid, jälgid naljakaid inimesi ning vurad autodest kiireminigi sinna, kuhu vaja.

Kui ma Aleksanderit ootama hakkasin, käisin kogu aeg Piritalt linnas loengutes, arstil, basseinis või mehel trennis vastas. Liikuda on vaja ning see annab energiat. Lõpukuudel, kui mu kõht juba reaalselt ninaesise ära varjas, olin väga üllatunud sellest, et sellisele kakukesele istet ei pakutud. Mulle isegi meeldis see laheda raseda imago – istuge, istuge, ma jaksan teist veel kauemgi seista! Aga mõnel korral pärast ujulat oli jalg juba tönts ning istumine oleks olnud mõnus. Kannatasin ära ja lihtsalt imestasin inimeste ükskõiksuse üle.

Kui Sass sündis ning me käruga linnas seiklema hakkasime, siis mu taluvuspiir nihkus. Esiteks teed ise. Ma ei tea, ausõna, mitte ühtegi tänavat Tallinnas, kus saaks sõita järjest 100 meetrit ilma, et tuleks ronida kuhugi käruga, laveerida aukude vahel või avastada, et nüüd ongi kõnnitee otsa saanud ja siin algab autodemaa! Magav Sass ärkas mõnikord selle linnasafari peale üles ja see ajas päris vihaseks, et meie pealinn selline logu on.

Ja siis transport. Saabuva bussi peale jooksevad meil inimesed tormi etemini kui Bastille vallutamisel. Lasin nad rahumeelselt läbi ja astusin käruga viimasena bussi. Nüüd juhtus juba, et mulle pakuti abi. Reeglina madalapõhjaliste busside puhul, kuhu niigi hõlpsalt peale saab, kuid see oli siiski armas.

Minu tähelepanekute järgi pakkusid abi reeglina keskealisemad eesti prouad ja vene noormehed. Kord tuli isegi umbes 11-aastane tüdruk appi ja see oli erakordselt liigutav! Muigasin omaette peatuses, sest teadsin, mis toimuma hakkab. Minu ümber on palju rahvast, saabub buss, ning justkui tuviparves käsi plaksutades- kadunud! enam ei ole kedagi, kellelt abi paluda. Istuvad seltsimehed rõõmsalt bussis ja vaatavad läbi akna, kuidas ullike end sisse pressib. Ent ma püüdsin võtta seda jälle huumoriga.

Transpordist väljudes tuli aga juba jõudu kasutada, sest peatuses seisid müürina ukse ees lootusetult hilinevad vanainimesed või telefonis uimerdavad noorukid. Vahel tuli ka häälega endast märku anda või mõnele eriti häbematule jala peale astuda.

Õppisin peagi, et ma pean ise hakkama saama, sest vastasel korral ma jäängi siia. Paljudel kordadel kõlkusin käru süles ja Sass silmi punnitamas trammitrepil ning mõtlesin, kuhupoole me nüüd prantsatame- tagasi tänavale või trammi sisse. Eriti suurt viha tekitasidki vanamoodsed trammid ja nii-öelda kamikadze-bussid. Bussid, kus on kolm kõrget astet ning võib-olla veel ka käsipuu keset seda rõõmu…

Kui Sass oli umbes 9 kuud vana, tekkis tal vankritõrge ja me hakkasime rändama nii, et ta oli mul süles. Polnud vist ühtki naabrit meie tänaval, kes poleks imestanud mu jaksu teda tassida. Lihas kasvas mühinal tõepoolest, aga meile see Sassiga sobis – katsusime käega kõik puutüved, metallist postid, märjad seinad ja külmad klaasid ära ning õppisime maailma vahetumalt tundma. Ja lõpuks oli mul bussis lööki! Kui me siiami kaksikutena transporti sisenesime, krapsas keegi kohe püsti ja me saime muretult istuma.

Üks asi lapsega liigeldes tekitas minus mõistmatust. Nimelt autojuhid. Ma võisin mürki võtta, et kui me läksime lapsega tee äärde, siis meesjuht lasi meid üle tee, aga naisjuht üheksal korral kümnest mitte. Millega seda seletada – kas naised ei loe liiklust nii hästi või see on mingi ära tegemine teistele naistele? Igaljuhul, ettevaatlik tuleb olla alati ja lapsekäru raksti autoteele ma enam lükata ei julgeks.

 


Ilona Toots (41) on kahe lapse – tütar Malena (15) ja poeg Aleksandri (2,7) ema, ja  vabaabielus Aleksei Budõliniga (40). “Enamuse ajast olen kodune ema ja mängin oma väga hõivatud mehele sekretäri, aga osalen ka igasugustes võimalikes ettevõtmistes vabatahtliku ja organisaatorina. Vabal ajal teen sporti.”

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar