Eestis nagu Siberis
Väljas paukus pakane. Mu pisike oli haige, kõrges palavikus. Külmkapp kodus juba mitmes päev tühi, muu hulgas vajalikust viinast haige jahutamiseks, pidin poodi minema.
Hoidja oli just üles ostetud (tegelikult on see kurb, et need, kes vajavad lapsehoidu enim, saavad seda endale kõige vähem lubada) ja linnas ühe teise pere lapsi hoidmas. Naabrit ma ei söandanud tülitada. Pole just südamesõbrad.
Ühesõnaga, kõrges palavikus kaheaastane, ilm jäine ja külapood kaugel, läbi hangede minna. Autot mul enam polnud, selle olin varsti pärast lapsega üksi jäämist maha müünud.
Haiget last koju järelevalveta ei saanud jätta, eriti nii kõrge palaviku korral. Kuuri alt kelk, üks tekk alla, teine peale, lapsele kõik vähegi soojemad vatid selga ja nii me kahekesi läksime läbi lume, palavikus õhetav kahene tekkidesse mässituna, ainult väikesed nööpsilmad kitsukesest avast piilumas, ja mina ees nöörist vedamas.
Meenus koos väikelapsega Siberisse küüditatud vanaema. Korraks tundsin end tema nahas.
Üksikema (38) on pidanud juba kolm aastat elatuma juhutöödest, sest hoolimata heast haridusest ei ole tal väikelapse kõrvalt õnnestunud püsivat tööd leida. Oma blogis näitab ta, milline on tegelikult elu Eestis allpool vaesuspiiri, kui oled lapsega üksi ja pole lähedasi, kellele kriisiolukorras toetuda.
Üksikema võiks kirjutada aadressil: thavet.atlas@windowslive.com
Püüaks aidata.
Saaksin ka natukenegi aidata, palun kirjuta klemmik@hotmail.com.
Küsin, kas sa räägid oma minevikust või hetkeseisust?
Konkreetne lugu pärineb minevikust, mõne aasta tagusest ajast. Hetkeseis on samuti keeruline, sest Üksikemal pole püsivat tööd, teeb juhutöid.
Palun tema kontakti või kirjutagu mulle – kristina.rautiainen@hotmail.com