Ilona koos perega

Eesti naiste “tubliduse sündroom”

Väikese lapsega päevast päeva koos olemine on päris rutiinne, piirav ja väsitav, kuid sellest tavaliselt ei räägita. Kõik teevad tuttavate-sugulaste ees näo, nagu see poleks miskit erilist ning beebi kõrvalt jõuab ka juuksed lokki keerata, piruka valmis küpsetada, väikest äri ajada ning elukaaslane loomulikult kogu aeg rahuldatuna hoida. Nimetan seda nähtust eesti naiste sündroomiks, mille puhul naine  p e a b  kõigega hädaldamata hakkama saama ning samal ajal õitsema ja lõhnama.

Ka minu tutvusringkonnas on naisi, kellel reaalselt ongi alati seljas triigitud rõivad, ülikooli õpingud lõpusirgel või edukas töökoht olemas, parajasti kook ahjus ning terve ja rõõmus laps süles… ent mille arvelt see tuleb? Uneaja? Naise enda arvelt? Õigem oleks vast küsida- mille nimel see kõik?

Oma neljakümneaastase mätta otsast ei viitsi mina küll enam kellelegi nii meeldida (peale Aleksei muidugi), et seaksin tagaplaanile oma elu ja lapsed. Nimetage seda lodevuseks, ent ma pean oluliseks teisi asju kui väline hiilgus ja raha. Naised on jah, erinevad, ja mõni ei suuda kodule või lapsele pühenduda pikaajaliselt – nad lähevad hulluks. Kuid kui hinge kiigata, kas see on aus vastus või pigem hirm pöörlevast maailmast maha jääda ning aeglaselt tolmuga kattuda?

Kordan, et ka mulle teeb rõõmu kohata hoolitsetud ja tublisid naisi, kes suudavad oma aega ja tegemisi nii hästi korraldada, et jõuavad kõike. Kuid mulle poeb alati põue kahtlus, et see on millegi varjamiseks või kompenseerimiseks.

Eesti naised ja mehed rügavad kogu aeg tööd teha. Mis on iseenesest ju tore ning palju mõnusam ja vägevam kui mõnel teisel maal valitsev mañana. Ent kogu aeg ringi tormata nagu oleks põlev säraküünal kannikate vahele pressitud… jõuaks vaid veel mõnelt peolt sellega läbi hüpata enne kui ära kustub – see ei vii kuhugi peale enesekustumiseni.

Meie töökultuur on maailmas au sees, naised kauneimad ja kõrgeimini haritud, ollakse eesistujad ja–astujad seal, kus muu maailm alles suu lahti värava ees seisab. Kõike tehakse parema tuleviku nimel ja unustatakse see kallis armas käegakatsutav täna: “Kui ma ära suren, küll ma alles hakkan elama! Kõik näevad!”

Seejuures lapsed on need, kes peavad ootama. Ise teen loomulikult ka asju laste arvelt, ent märgatavalt vähem kui enne, sest ma olen saanud prioriteedid mulle sobivamasse järjekorda, mis ei aja mind südametunnistusega konflikti. Lapsed peaksid justkui ootama, kui isa-ema on karjääri jalule saanud, korteri soetanud, sõpradega ära trallinud ja maailmas saapaid kulutanud. Kuid alati tuleb ju jälle midagi uut ja põnevat peale, mis vajab nüüd ja kohe meid, onju?

Lastega on see jama, et me saame neisse talletada kõike head, kasulikku ja olulist vaid nende esimeste eluaastate jooksul (valdavalt väidetakse, et seda armuaega on meil 5 aastat). Seejärel on inimene moodustunud ja me ei saa ei rihma, helluse ega kooliga tema olemust ja väärtusi muuta. Vaid minimaalselt. Kui lapse esimeste eluaastate jooksul on teda loobitud lapsehoidjatele, sõimedesse, jäetud üksi või lihtsalt mitte tegeletud temaga, siis tulemus ongi segu nendest asjaoludest. Pole mõtet öelda 7.- või 16.-aastasele: “Kes sind niimoodi kasvatanud on?” Sina oled!

Siinkohal müksan sõbralikult õlga neile, kes juba kergelt punaste kõrvadega turtsuvad- kus nüüd tuli alles õpetama! Mina pakun teile oma loo ja teie teete oma head valikud 😉

Leidsin esimese lapsega päästva õlekõrre rutiinist ja kasutan seda ka teisega. Selleks, et mitte minna hulluks ja kapselduda koju, tegin reegli, et iga päev pean käima lapsega kusagil ja kindlasti ka õues. Avastasin tänu sellele terve hunniku tasulisi ja tasuta võimalusi ning ka selle, et iga ilm on tohutult lahe ja omapärane. Naabermaja lapsed surusid nina kurvalt vastu akent kui meie Sassiga porilompides hüppasime. Kusjuures, nemad olid alatasa haiged ja meie mitte! Nüüd, kui Sass käib lasteaias, olen lasknud veidi jala sirgeks õueskäimisega, sest nad teevad seda niikuinii.

Ma mõistan, et kõigil ei ole võimalik ujumas, trennis, nukuteatris käia, aga kui te nuhite veidi ringi, siis leidub palju toredaid asju ja inimesi, mis ei eelda väljaminekut ja, kes just teid ootavad. Pealegi on väga palju kohti väikelastele tasuta.

Kompromisse on võimalik otsida ja elada ka täna. Aleksei on minu silmis maailma parim mees, sest ta on alati – ka judomaailma tipus olles pidanud kõige tähtsamaks peret ja lapsi. Meie peres pole kunagi olnud nii, et lapsed ei tohi mängida või häält teha, sest issil on homme võistlus, või on keegi maganud teises toas, et mitte häirida või nakatada püha tähtsat isa. Vastupidi – lapsed annavad jõudu ja energiat.

Käime igalpool lapsega koos ja kuigi see on vahel väsitav, siis harjumuse tekkides ei olegi see nii võimatu. Kuna Aleksei on palju reisidel, siis mina püüan sel ajal olla tubli meie mõlema eest, aga kui ta on kodus, siis ta on täiesti laste jagu. Vahel veereb mul lausa heldimuspisar silmanurka kui nad kahekesi naeru lagistades voodis möllavad või koos puslet kokku panna nohistavad.

Elage just täna, sõbrad!

 


Ilona Toots (41) on kahe lapse – tütar Malena (15) ja poeg Aleksandri (2,7) ema, ja  vabaabielus Aleksei Budõliniga (40). “Enamuse ajast olen kodune ema ja mängin oma väga hõivatud mehele sekretäri, aga osalen ka igasugustes võimalikes ettevõtmistes vabatahtliku ja organisaatorina. Vabal ajal teen sporti.”

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar