tita on sündinud

Beebi on sündinud! Aga mis päeval?

Ja meid ongi viis! Algul saime teada, et beebi sündis 26. jaanuaril, kuid siis selgus, et 25. jaanuaril kell 23. 59! Räägin täna kolmanda beebi sünnist ja homme kahest esimesest.

Meie pere kolmanda lapse sündimise tähtaeg oli arvutuslikult 24. jaanuar. Vahepeal ennustati ultrahelide järgi ka tähtaegasid 19. jaanuarist 25. jaanuarini.

Seda, et ta varem tuleb, ei uskunud ma mingil juhul. Ehk et kas tuleb siis täpselt tähtajal või natuke hiljem. Neile infoks, kes nii täpselt kursis pole – tegelikult loetakse sündinud last tähtajaliseks 2 nädalat enne ja 2 nädalat pärast eeldatavat tähtaega.

Tähtaegu võib olla mitu, sest üks tähtaeg on arvutuslik viimase menstruatsiooni esimesest päevast arvates ja teisi tähtaegu vaadatakse ultraheliga beebi mõõtude järgi. Sõltuvalt beebi proportsioonidest ja mõõtudest võib see ultrahelis pakutud kuupäev üksjagu arvutuslikust erineda. Ja mida hiljem ultraheliga vaadatakse, seda ebatäpsemaks igasugused ennustused muutuvad.

Kolmas beebiootus ja sünnitus oli kahest varasemast erinev. Suurim erinevus on muidugi aastaaegades – kui varasemate raseduste ajal olin enamus ajast suvel rase, siis seekord oli vaja hakkama saada sügise pimeduse, halbade ilmade ja haiguste perioodidega.

Sünnituse ajaarvamine sai alguse esmaspäevast üks päev enne tähtaega, kui ma päeval mõtlesin, et enne sünnitust võiks ju veel korraks juuksuris käia. Siis ei pea pärast kuu aega muretsema, kus ja kuidas ma juuksejuured värvitud saan. Mõeldud-tehtud ja aeg kokku lepitud järgmiseks päevaks. Õhtul tegime abikaasale kingitud šampuse lahti ja öösel nägin unes, et mingid kahtlased valud käivad peal. Kahjuks olid need iga kord kadunud, kui ma külje keeramise peale üles ärkasin.

Järgmisel päeval võtsin ette juuksuriskäigu, leppisin ka kosmeetikuga kohtumise kokku ja vahepeal käisin kodus joomas suurtes kogustes nõmm-liivateed. Liikusin ja tegutsesin terve ennelõuna. Kui pärastlõunal kosmeetiku juures asjad tehtud said, otsustasin väiksemale lapsele lastehoidu järele minna.

Mul oli juba bussis päris halb olla. Jõudsin abikaasa töö juures oleva autoni ja mul oli veel halvem olla. Lastehoius sain põnni riidesse ja palju ei puudunud, et pilt oleks eest läinud – selline nõrkushoog tuli peale. Õnneks oli asi ilmselt madalas veresuhkrus, sest süües läks enesetunne kiirelt heaks tagasi. Ka eesolev öö oli rahutu nagu eelmine, aga mingeid sünnitusele viitavaid tundemärke polnud endiselt.

Algab pihta!

Seda suurem oli üllatus järgmise päeva lõunal, kui need märgid saabusid ja ma sain emale teada anda, et ta võib asju pakkima hakata. Käisime lastega mänguväljakul ja kuna ma ühel hetkel ärritusin ja noorem laps oli juba päris väsinud, tassisin ta koju. Olgu öeldud, et olen terve raseduse aja teda tõstnud, nii et see ei olnud ühekordne projekt, mis oleks kuidagi liiga koormav olnud. Ma ei tea, kust veel seekord see energia tuli 🙂

Lihtsalt, lõpusirge paistis ja tundus, et see võib kuidagi kaasa aidata kiirematele protsessidele. Koju jõudes andsin abikaasale teada, et ilmselt tuleb päeva lõpuks ikkagi haiglasse minna. Andsin ka emale teada, et võib sõitma hakata ja õhtuks kohale jõuda, nii igaks juhuks. Ja lastehoidjaga oli ka räägitud, kui ema juhtumisi ei peaks jõudma.

Kui abikaasa koju jõudis, prahvatas ta kohe päeva kõige parema uudise – kui nädala alguses olid lapsed tõbised olnud, siis nüüd oli see haiguse vimm jõudnud abikaasani. Kurk oli valus, nina tilkus ja nüüd oli vaja siis sünnitusmajja minna. Mis seal ikka… Olime ette valmis selleks, et ta ilmselt pärast sünnitust ei näe meid enne, kui meid koju lastakse.

Ema jõudis kell 21 🙂 Me olime just lapsi magama sättimas ja sain selle käigus palju pikutada, mis kokkuvõttes aitas sellele kaasa, et kõik liiga kiirelt ei toimuks. Kell 22 lapsed magasid ja me hakkasime haigla poole liikuma. Teel olles mõõtsin valude vahesid, mis olid selleks ajaks umbestäpselt 4 minutit.

Autos kommenteerisin veel abikaasale, et kõige nõmedam, mis juhtuda võib, on see, et meid saadetakse haiglast tagasi öeldes, et avatust on ainult 1-2 cm. Jõudsime vastuvõttu ja valud olid tegelikult täiesti üle hingatavad. Ma ei ütleks, et midagi üleliia hullu oli. Õnneks oli avatust siiski juba 5 cm ja palju polnud enam oodata jäänud.

Veel natuke paberimajandust ja kell 22:30 tegime sünnitustoas veel viimase pildi, kus beebi kõhus on. Siis pandi külge KTG andurid ja kästi ikka rahulikult valud üle hingata ja teada anda, kui tekib pressimise tunne. Kuulates kõrvalt või koridorist tulevaid uutamisi ja aatamisi, tuli korraks see nali ka teha, et kas ma võiksin nüüd koju ära minna ja mitte sünnitada 🙂

Igatahes läks mingil hetkel päris kiireks sebimiseks, sest mingi valuga läksid veed lahti (nagu veeõhupall oleks katki läinud jalgade vahel) ja pärast seda tuli kiirelt ka pressimise tunne peale. Olin külili ja ühe korra paluti mul teise külje peale keerata, aga selle mõtte laitsin kohe maha. Proovisin küünalde puhumise hingamist ja kas siis sellest teistmoodi hingamisest või millest, aga silmad kinni olles olid silme ees punased ja mustad väiksed täpikesed. Varasematest sünnitustest ma midagi sellist ei mäleta.

Ta on sündinud! Aga kas täna või eile?

Kolmas press tuli peale ja leidsin selle viimase tilga jõudu pressi lõpus ja beebi oligi sündinud. Esimene sünniaeg oli 00:02, kui aga ämmaemand oli vaadanud valvelaua arvutis registreeritud infot, selgus, et KTG aparaadi kell oli natuke ees ja tegelikult oli sünnikellaajaks 23:59.

Poeg pandi kohe kõhule ja lasti rahulikult oodata, kuni platsenta tulema hakkab. Seejärel kontrollid ja tikkimised, mis oli ka mu esimese sünnituse puhul kõige ebameeldivam osa. Lihtsamaks läks sel hetkel, kui ma kõva häälega välja ütlesin, et hea küll, ma proovin nüüd seda mõistusega võtta, ja saame siis kiiremalt ühele poole.

Kui see tehtud, kaaluti ja mõõdeti beebi ära ja võisime paar tundi sünnitustoas puhata, kuni palatit ette valmistati. Kas ma juba mainisin, et 25. jaanuaril sündis Pelgulinna sünnitusmajas 16 last? Ja minu poja oli küll selle kuupäeva viimane beebi, aga sel ööl sünnitajaid oli veel üksjagu.

Mul läks super hästi – minu eelistus oleks olnud ema-lapse tuba, aga sain hoopis peretuppa. See oli küll tehtud kaheseks ühispalatiks, kuid see mind absoluutselt ei häirinud. Teine sünnitaja värske beebiga pidi natukese aja pärast tulema ja see peretuba oli meile kahe peale kasutamiseks.

Kõige suurem mugavus perepalati juures on see, et wc-vannituba on samas toas sees ja ei pea kuskile koridori peale minema. Kuna sünnitusmajas on gripihooaja tõttu garantiin, ei lubatud ka külastajatel tulla, st ainult lapse isa võis natukeseks läbi tulla. Saime neljakesi kenasti selles mõnusas soojas toas hakkama. Kui meie käest hommikul küsiti, kas tahame samal päeval koju minna, siis me mõlemad olime seda meelt, et ühe päeva võib ju veel puhata ja taastuda enne kojuminekut.

Järgmisel päeval lastigi meid koduse eluga kohanema, sest nii minu kui beebiga oli kõik täitsa hästi. Õppetund kolmandast sünnitusest oli peamiselt see, et liiga vara ei tasu valmistuma hakata, sest see tekitab asjatut stressi.

Padjapüürid jätsin viimasel hetkel triikimiseks – tegin seda sel ajal, kui lapsed une-eelseid protseduure tegid. Heaks soovituseks oli sünnitusmajja spordijoogi pudeli kaasavõtmine – sealt oli hea öösel imetamise kõrvale vett juua vaba käega suvalisest asendist.

Ainus tagantjärele tarkus – kuna ma sünnitasin öösel, oleks võinud mingit sööki natuke rohkem omal kaasas olla, kas jogurtit, müslibatoone, banaani vms. Kõht läks vahepeal päris tühjaks ja metspähklitega tume šokolaad ei ole võib-olla kõige parem valik selliseks ajaks 🙂

Kindlasti oleks saanud lasta kellelgi midagi päevasel ajal tuua, aga siis sai juba haigla toidukorrast võileiva või midagi muud kõrvale panna. Ja muidugi oli suureks abiks mu palatikaaslane, kes oli targalt toitu kaasa varunud, mõned korrad päästis ta mu suuremast näljast välja.

Olen päris kindel, et meie pere kohanemine uue olukorraga võib olla kohati keeruline, kuid vaadates tagasi mõnele kodus oldud päevale, kindlasti ka väga-väga rõõmuderohke!

 


Olen 6- ja 2-aastaste vahvate põnnide ema ja jaanuaris sündis meie perre ka kolmas laps. Töötan projektijuhina ja minu igapäevatööks on erinevate ettetulevate teemadega tegeleda (lahendada, delegeerida, infomüra eemaldada jpm). Kõige olulisem põhimõte, mida püüan nii töö- kui eraelus jälgida, on “selleks, et midagi muutuks, tuleb midagi muuta” ja eriti hea on, kui millegi muutmiseks on olemas plaan.”

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar