Andesta oma minevikule ja mine vabana edasi

Angala väekoja emand Heli lasi mul äsja oma heade soovide purgist selle soovituse valida. Sõbratar Fatima on viimastel päevadel aina korranud: minevikku pole. Ei ole jah – on nüüd-nüüd-nüüd.

Samal hetkel, kui ütleme sõna „minevik“, on sellest ütlemisest juba minevik saanud. Minevik on nii meie selle kehastuse suhete ja valikute jada – kui eelmiste kehastuste suhted ja valikud, mille tõttu me just siia ja praegu sündinud olemegi.

Minu jaoks on kohtumised eelmiste elude enda ja tänaste lähedaste toonaste kehastustega olnud alati pidupäev. Fatima-kullake väidab, et see pole enam oluline. Aga kuivõrd me sõlmisime tänaste ligimestega lepingud eelmistes eksistentsides, on hea teada, miks me ja kallid just nii teevad, nagu me teeme. Rolli-reeglid ja taevased töövihikuülesanded näevad sedasi ette. Kui ütleme, et mineviku vabastamine on tänane töövihikuülesanne, hakkab kosmos just seda ülesannet igal sammul saatma.

Keegi nõuab visalt, et vabandaksime aastate eest öeldu või ütlemata jäetu pärast, tehtu või tegemata jäetu pärast. Ent toonast mind ega seda keegit ei ole enam. Minevikku pole. Möödas. Tänane teekaaslane aina nõuab ja mürgitab olevikku – mis tähendab, et miski selles minevikus eeldab siiski korrastamist. Jääbki muidu olevikku sodima.

Endale võib väita, et minevikku pole – valutavaid arme see ei tervenda.

Kui me ise minevikule andestame ja vabana edasi läheme, peaksid leevenduse ja vabanemise pälvima ka teekaaslased. Ent kui on juba välja kuulutatud, et töövihikuülesandeks on minevikuga rahu sõlmimine, siis sealt nad aina tulevad.

21 ja 47, 12 ja 8 aasta tagant saabuvad inimesed ja meenutused, kes vajavad tegelemist ja läbitöötamist, leevendust ja lõpetamist. Kes ei saa toime tänuvõlaga, kes trotsib mõnd süütunnet. Siblimist ja sahmerdamist kui palju – igas kirjas, telefonikõnes ja rännakulgi.

Elena Koit viis mu mõne päeva eest rännakule mu enese lapsepõlve ja esimesse noorusse. Hetkedesse, mida ma enam ei mäletanud, aga kus oli võti. Teoreetiliselt võiksid sel rännakul kohatud vabandada – aga nad ju ei tee seda. Järelikult on minul võimalus andestada.

Kui minevik tükkis täie ja ühe soojaga olematuks kuulutada, võivad mitmed sellised valusad armkoed saada lukku trotsitud. Endale võib väita, et minevikku pole – valutavaid arme see ei tervenda.

Poleks Vesta õigel hetkel oma lahkumisest teada andnud, saanuks metsanotsust sissevaade meie autosse… Aitäh, Vesta…

Järelikult on siin planeedil kui hingede ravilas tarvis siiski need haavad enne ära tohterdada, kui nad olematuks kuulutame. Mõne teekaaslasega klaarime 2. või 14., mõnega möödunud sajandist pärit puntraid.

Mõni hämmastavate seoste mikstuur on lahendust oodanud seitse, mõni pool sajandit. Saame minevikule andestada, kui klaarime ta valu-haaval ära. Karm ja vaprust nõudev töö jah. Ainult need sündmused ja ristumised-põikumised, mis lahendatud, on vabad ja andestatud.

Seega tuleb leppida tõsiasjaga, et täpselt nii, nagu universumist tellime, meile need töövihikuülesanded tulevadki. Võtkem neid kingitusena – siin ja praegu töötame läbi ja terveneme – et saaks tõeliselt ja siiralt väita – möödas, lahendatud, vabastatud ja andestatud. Kui teatame pidulikult, et minevikku lihtsalt ei ole, oleme nagu pead liivasse puurivad jaanalinnud – ja kaevame ennast oma jamade kuhja alla neid lahendamata. Märgid jäävad siis märkamata.

Päeval, mil suri mu laste vanaisa Asseri õde Vesta, tuli see teade laste isalt Alolt just nii, et olin teatrietendusele hilinemas. Mööda libedat külavaheteed autotsi etendusepaika liueldes jõudsime Juuru-lähiste klaasjale teelõigule just siis, kui meie ees sõitnud mehed jeebist välja ronisid ja auto ette jooksnud metsseast – igavene jurakas oli – ülevaadet saama turnisid. Poleks Vesta õigel hetkel oma lahkumisest teada andnud, saanuks metsanotsust sissevaade meie autosse… Aitäh, Vesta…

Läbi töötamata, ausalt silma vaatamata minevik püsib täpselt seal, kus tema koht on – töövihikuülesannete seas. Mida tegelikum ja elusam, hoogsam ja jõulisem elu, seda väärikamad ülesanded.

Roald tuli spontaanselt oma nädala-saadet tegema – ja kaevas märkamatult mu mäluvoogudest välja kihtimisi ladestunud mälestusi kooselust mustlastega. Minevikku ei ole? Aga mälestus mustlashobuse silmast, mis mu 8aastasena neelas – kus see siis on? Või käigud emaga Vanapärnu mustlaste juurde – millest minusse sööbisid kohtumised viirpapagoidega. Kui minevikku pole – kus need siis on?

Roaldiga vesteldes tulid kihthaaval mälestused mustlaskeelest, ülemaailmsest kongressist Prahas – kus kohtasin tõelist Moosest, Rumeenia mustlasparunit, kel sarvedki peas – Merle Karusooga korraldatud lastelaagritest – ja mitmetest meetritest raamatutest, mis meil kodus, tulvil mustlaskeelt, nostalgiat ja unistusi. Minevikku ei ole… Ometi on kusagilt nii hõlpsasti väljakaevatavad mäluvood, mis on uute ja uute ja uute sündmuste alla mattunud. Kui need mälestused ootamatult ja oodatult välja kaevuvad, on nad… kaunid.

Meeles on ainult hea, ilus ja helge. Aitäh.

Läbi töötamata, ausalt silma vaatamata minevik püsib täpselt seal, kus tema koht on – töövihikuülesannete seas. Mida tegelikum ja elusam, hoogsam ja jõulisem elu, seda väärikamad ülesanded. Mida tõelisemalt need lahendame, seda vähem jääb kordi siia hingede ravilasse kehastuda. Tasume ja põleme puhtaks vaid siis, kui päriselt teadvustame, mis lugu seal 11. sajandil või üleeile tegelikult juhtus.

 Jah, minevikku pole selles mõttes, et sealt toodud probleemid on meie tänane ülesanne.

Miks sa tookord nii ja naa ütlesid?

Ma ei tea. Toonast mind enam pole.

Ma tean, et tänane mina nii ei ütleks ega teeks.

Ei ütle ega teegi – tänu sellele, et minevik on läbi töötatud. Mitte ära peidetud 😉

Aitäh.

 


Kati S.V Murutar – viie lapse ema, nelja lapse vanaema. “Loovus- ja loomatalus Soonel elab kuus hobust, üheksa lammast, kolm kassi, kaks koera ja kümme kana – kolm suve oleme teinud lastelaagreid, igal täiskuul on meil higitelgi tseremoonia ja Päikesevärava läbimine.”  Vaata ka Kati kodulehte www.aabramihobulausujad.ee

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar