vikerkaare laps

Aeg parandab haavad… (kui kõik läheb valesti 3. osa)

Time heals all wounds….nii ta on, aeg parandab haavad. Jäävad armid… Kuidas sa nendega edasi elad, on sinu otsustada. On võimalus, et peidad neid terve elu ja hiilid mööda elurada, või paned värvilise plaastri peale ja naudid seda teekonda. Enne päkesetõusu on ikka kõige pimedam!

Ma päris kindlalt ei oskagi öelda, kui kaua see aega võttis. Mäletan vaid seda päeva, kui ärkasin hommikul ja ütlesin: AITAB! Aitab enesehaletsusest, kurbusest, aitab sellest jamast!

Aeg oli edasi liikuda. Sellest hommikust saati on minu elu olnud enamasti positiivne. Kindlasti on sisse sattunud neid päevi, kui tahad olla kodus teki all, vaadata telekat, süüa üksi liitri jäätist ja mitte millegi ega kellegagi tegeleda. Ma ei taha enam täiskasvanu olla, ma hakkan nüüd oma tekionnis elama, palun mitte tülitada. Aga see läheb üle…. Neid päevi on kõigil. Pole hullu, ma pole ainuke!

Meie abielu läks ka edasi. Me ei jäänud toppama. Käisime jalutamas, pidasime elutoa põrandal piknikku, vaatasime filme ja jutustasime kõigest ja mittemillegist samal ajal. Olime taas noored, armunud, kasutasime seda aega, et armastada ja olla. Ei mingit survet, lihtsalt olime. Nii oli kõige lihtsam. Jep, oli ka neid päevi, mil kõik polnud nii lilleline, nagu suhtes ikka ette tuleb… Beebitegemisega tegelesime aktiivselt, valmis ei saanud. Harjutamine teeb meistriks. Ootasime õiget aega!

Võtsin enda igapäevaseks ülesandeks leida midagi positiivset igas päevas. Teen seda ikka veel! Elu on ilusam… Ehk olen lihtsameelne, aga üks positiivne “asi” võib muuta terve päeva, kui vaid ise seda soovid. Ehk olen just nii palju kaalu langetanud, et lemmikteksad mahuvad taas jalga. Või kui mitte, vot siis saab need annetada kellelegi, kellel on vähem kui minul! Positiivsust leiab igas päevas! Kui ei leia, siis ole ise see “positive force”!

Haiglas uurisime, mida on öelda meditsiinil meie tulevikust ja laste saamisest. Plaani polnud sel hetkel, aga tahtsime teada, kas ikka võimalus on. Kõik võimalused olid avatud. Esimene aasta tegelikult isegi ei mõelnud sellele. Ehk oli see hirm või oma maailma taaskäivitamine.

Meie “vikerkaare laps”

Tasa ja targu tuli ka see õige aeg, tuli rainbow baby! Inglise keeles on selle kohta hea seletus: A “rainbow baby” is a baby that is born following a miscarriage, stillbirth, neonatal death or infant loss. In the real world, a beautiful and bright rainbow follows a storm and gives hope of things getting better. The rainbow is more appreciated having just experienced the storm in comparison. („Vikerkaare laps“ sünnib pärast nurisünnitust, lapse surnuna sündimist või vastsündinu kaotust).

Ja nii oligi meie rainbow baby maailma tulemas. Triibud tulid kodus, kartuse varjul. Aga iga järgnev päev oli natuke vähem “scary” (hirmutav). Rainbow baby puhul lugesin iga liigutust, sõin brokkolit ja muid vastikuid juurikaid, võimlesin ja tegin kõike “over the top” igaks juhuks. Ise arvan, et see oli alateadlik “ole nüüd ekstra ettevaatlik”  lähenemine.

See tasus ennast igati ära! Ruby Mae sündis kolmapäeva vihmasel hommikul. Mõtlesime, et jääme haiglasse hiljaks, sest nii hullult sadas ja nii-nii pime oli… Aga sealt ta tuli! Meie päike! Sõna otsese mõttes, kell 9 millegiga hommikul, kui mind palatisse tagasi viidi, oli päike väljas, usu või mitte, ja VIKERKAAR TAEVAS!

Kõik oli just nii kuis pidi. Kõik, mis mu elus juhtunud, oli läinud just nii, kuidas pidi. Kõigil meil on oma lugu, ju see on minu… “The greater your storm, the brighter your rainbow.” (Mida suurem torm, seda säravam vikerkaar.)

 

 


Olen sündinud ja kasvanud Eestis, viimased pea kümme aastat elanud USAs. Sündisin natuke enne taasiseseisvumist, olin tiinekas Rate.ee ajal ja suuremad elukogemused olen saanud enne 30ndat eluaastat. Elu on olnud huvitav, olen teinud vigu ning neist õppinud. Mõne vea isegi mitu korda teinud, et ikka kindel olla, et see on jama. Olen naernud nii, et tilgad püksis, nutnud nii, et silmad kinni paistetanud, tantsinud nagu kedagi teist poleks tantsuplatsil, kallistanud nagu oleksid need viimased kallistused jne…Võib öelda, et olen elanud Hollywoodi filmiväärikat elu.

Olen olnud abielus pea kümme aastat, ühe ja sama mehega. Hoolimata sellest, et ta “unustab” prügi välja viia, on ta kõige parem maailmas. Meil on üks ühine laps ning 2 boonuslast (abikaasa lapsed eelmisest abielust.). Elame vaikset elu Dallase äärelinnas, Texases.  Kui lapse (ja abikaasa) kasvatamisest jääb aega üle, disainin ja ehitan magamistoa mööblit.

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar