Lõhavere linnusemäele Lembitut otsima

Kui väljas soe ja päike kõrgel, on patt jääda koju konutama. Võtsime nädalavahetusel ette lühikese retke Suure-Jaani kanti, Lõhavere linnusemäele, kus sõdis muinasvanem Lembitu.

“Kuhu minna, kui ei taha reisida kaugele, aga samas näha midagi uut?” arutasime laupäeva hommikul pere keskel. Viljandi vallas on mitmeid kauneid kohti, kuhu pole veel jõudnud, kuid valik langes hoopis naabervalla – Põhja-Sakala poole.

Endise Suure-Jaani valla kodulehel on tore info matkaradade kohta, kust leidsime raja, mis pole liiga pikk, kõigest 9 kilomeetrit.

Meie kodust on Suure-Jaani vaid napp 14 kilomeetrit. Jätsime auto keskväljakule ja siirdusime Tallinna tänavat pidi linna äärde. Kohe paremal paistis teeots, mis juhtis Lõhavere hooldekodusse.

Hooldekodu juures puhusime natuke juttu selle elaniku Villuga, kes üllatus-üllatus, on pärit meie kodukandist Pärsti lähedalt. Villu paitas meie sõbralikku retriiverit Miat ja juhatas siis lahkelt linnamäe poole.

Muistne linnamägi on nii lähedal!

Paar kilomeetrit mööda põlluteed, kus puhus kõva kevadtuul, ja juba kõndisimegi madalate kuuskede vahel, mis on siia istutatud umbes 15 aastat tagasi üle-eestilise miljoni puu istutustalgute käigus.

Linnamäe ääres ootab külastajaid  väga äge telkimisplats ja infostend. Kõigepealt kinnitasime natuke keha, ka Mia sai oma väikese lõheampsu, ja siis uurisid poisid infostendilt, kuidas elasid muinaseestlased linnamäel. Humoorikad lood vahvate illustratsioonidega olid päris kaasakiskuvad.

Praegu keset metsa kõrguv linnus aga pani lapsed ahhetama. Nad jooksid koos koeraga mööda nõlva kiiresti üles, mina astusin mööda treppi vaikselt järele. Oma vaimusilmas nägin seda linnust veidi suuremana, kuid lastele mõjus see võimsana. Nad jooksid koos koeraga ühest äärest teise ja lõpuks mööda nõlva üles-alla. Elamus missugune!

Huvitav on mõelda, et sellel mäel oli üks massiivne tsitadell ja mitu väiksemat köetavat hoonet. Vallil kõrgus mitu vahitorni, väravate kohal ilmselt ka palkidest kaitsetorn. Linnus rajati 12. sajandi lõpus ja seda kasutasid eestlaste malevajuhile Lembitule ustavad mehed umbes 20 aasta jooksul.

Kui praegu on kunagine eestlaste kants ümbritsetud metsaga, siis arvatakse, et kaugel muinasajal oli ümbrus lage ja kindlustus avaldas oma suurusega muljet.

Nagu on kirjas Läti Henriku kroonikas, alistusid eestlased 1215. aasta märtsi-aprilli paiku Lõhavere (Leole või Lehola) lahingus Liivi Mõõgavendade Ordu poolt juhitud sakslaste-liivlaste-latgalite väele. Kõik sakalased eesotsas Lembituga väljusid linnusest ja lasid end ristida. Lembitu pääses küll vabadusse, kuid hukkus kaks aastat hiljem Madisepäeva lahingus. See lahingukoht on meie kodust mõne kilomeetri kaugusel Vanamõisa külas.

Seega sattusime linnamäele 804 aastat pärast Lehola lahingut! Mäe jalamile on 1969. aastal püstitatud Sakalamaa kaitsjate mälestusmärk. Graniidist skulptuurid sümboliseerivad Lembitut ja tema võitlejaid.

Tagasi liikusime mööda teist teed. Jõudsime mõne kilomeetri kaugusel asuvasse Kõidama alevikku, mis on Suure-Jaani külje all. Suure-Jaanis läksime aga einestama paisjärve ääres olevasse kohvikusse “Arturi juures”.  Näljastele maitseb toit hästi!

Lõpuks olid lapsed meie väikese matkaga väga rahul – ei pidanud minema kaugele, et näha ühte eestlastele olulist kohta. Lõhavere linnusemäele tasub tulla!

 

 

Linnubeebi rohu sees

Kahenädalased beebid hakkasid kõndima

Need armsad udupehmed beebid olid kõigest kahenädalased, kui tõusid vaevaliselt püsti ja tegid ukerdades oma esimesed sammud.

 

Loe edasi

Werneri kohvikus on head koogid

Miks ma armastan Eestimaa suve?

Jah, muidugi, meil on jahe ja vihm ja nii edasi… Et Eestimaa suved on täiesti käest ära ja tuleb esimese lennuga soojale maale pageda. Ei noh, põgenege kui tahate, seda rohkem mõnusat ruumi jääb meile, kes me naudime parajat soojust…

 

Ei meeldi ka minule see, kui päev läbi sajab, kuid praegu tiksun nagu paradiisis… Väga hea on, kui päeval viskab ühe jaheda sahmaka, tõmbab õhu värskeks ja ei pea muretsema köögivilja kastmise pärast. Maasikad ja sibulad sirguvad täitsa parasjagu, jah, marjad lähevad punaseks küll aeglasemalt, aga küll nad lähevad, kus nad pääsevad…

Loe edasi

Puukide vastu aitab tähelepanelikkus

Kuidas kaitsta end puukide eest?

Midagi pole parata – nii kui veidi soojemaks läheb, hakkavad puugid vilkalt ringi siblama ja endale ohvreid otsima. Olen neid noppinud koertelt juba kümneid ja seda tuleb teha esimeste külmadeni välja. Kas kuidagi on võimalik end puukide eest üldse kaitsta?

Äsja leidsin meie kuldse retriiveri kõhult hallika puugijuraka, kes suuruse järgi otsustades oli seal maiustanud vähemalt paar päeva. Kuigi ma otsin koeri-kasse iga päev läbi, jääb mõni puuk ikka kahe silma vahele, ja kosub lemmiklooma küljes päris suureks. Õuekoeralt korjasin ühel päeval kümme puuki järjest. Tuleb ikka seada sammud apteeki ja osta loomadele puugilahused…

Loe edasi

Metsa eksis poeg

Appi – laps on metsa eksinud!

Ühel talvisel nädalavahetusel läks väiksem poeg koos isaga talu kõrvale metsa. Isa hakkas latte lõikama, poiss jalutas  koos koertega niisama ringi kuni otsustas koju naasta. 20  minutit hiljem polnud last majas ega isa läheduses.

„Joosep, Joosep!“ hüüdis isa metsas ja mina talu ümbruses. Helistasin ka poja mobiilile, kuid selle oli ta koju jätnud. „Küllap ta kohe jõuab,“ rahustasin ennast, kuid minutid läksid ja poisist polnud jälgegi. Õigemini – lumel õnneks olid jäljed, mida mööda nüüd isa lapsele järgnes.

Loe edasi

poiss ja tema koer

Kaks kassi, kaks koera ja palju rõõmu

Olen lapsest saadik armastanud loomi ja ikka on mõni neljajalgne peres olnud. Vanaema juures maal mängisin suviti kasside-koertega, ajasin lehmi-lambaid karjamaale ja pagesin tigeda kuke eest. Ilma loomadeta oleks olnud lapsepõlv palju tühjem ja rõõmutum…

kassid koos

Kassid Meeri ja Albert on head sõbrad

Kui seitse aastat tagasi polnud meie peres ühtegi lemmiklooma, tundus kohe, et midagi olulist on puudu… Olen veendunud, et laste kõrvale on lemmikloomi vaja ka sellepärast, et nad saaksid õppida loomade eest hoolitsema ja nendega arvestama. Ka uuringud on näidanud, et lemmikloomadega suhtlemine suurendab lastes empaatiat ning isegi parandab nende vaimset ja füüsilist tervist.  Loe edasi

Pubekat paljud asjad ei huvita

Pubeka tüüpiline vastus: “Ei huvita!”

Kui peres on murdeealised, ei hakka kunagi igav, ja nalja saab tavaliselt palju. Kui muidugi õnnestub ikka laste ütlemiste ja käitumise peale muiata, ja mitte vihast punaseks värvuda.

Minu väiksemal pojal (12 a) algas murdeiga vaikselt pihta juba pool aastat tagasi. Panin tähele, et laps ärritub kergemini, tõstab häält ja ei taha enam nii tihti emme musi-kallit… Justkui suurem ja tähtsam tundus. Koolist jõudis koju, lennutas riided ja jalanõud laias kaares nurka, ja hüppas voodisse jalkavideosid vaatama. Kui tegin vaikselt märkuse riiete kohta, ajas rinna tähtsalt ette nagu kukeke, ja kärgatas silmi punnitades : “Kas tuled kaklema vää?”

Loe edasi

Laps magab

Oh, õudust – kuri lapsehoidja!

Astusin korteriuksest sisse ja vanatädi võttis mind sõbralikult vastu: “Poiss magab juba, kõik oli väga hästi.” Lapsehoidja kiirustas minema ja mina tippisin kikivarvul magamistuppa – kas tõesti on laps juba 8 ajal uinunud? Tavaliselt läheb ta voodisse 9-10 vahel… Poeg oli täiesti teki alla pugenud. Tõstsin tekiäärt ja nägin, et kolmeaastane piilub mind hirmunud silmadega. “Tädi Salme käskis magama jääda ja ei lubanud piiksatadagi. Ma kardan teda!”

See juhtus lapsehoidmise kolmandal päeval. Midagi hullu ju justkui polnud… No sundis magama, mis siis ikka… Ometi oli mul kohe otsus tehtud: seda inimest ma enam oma lapse lähedale ei lase.

Loe edasi

Talvel kelgutamine on tore ajaviide lastele

Töö ja lõbu käsikäes

Pühapäev möödus meie peres nagu õpiku järgi, sest lapsed said nii õues hullata kui ka puid riita laduda.  Lõbu ja töö, ning lõpuks kuum saun veel otsa.

See õpik on muidugi minu peas ja ütleb, et tööõpetust on lapse normaalseks arenguks hädasti vaja. Siis jääb vähem aega ka igalt poolt peale suruvale meelelahutusele: telesaadetele, Youtube`i videodele, arvutimängudele ja muudele aju „lahustavatele“ nähtustele.

Loe edasi

tass kohvi lahke inimesega

Üks tassike lahkust, palun

Ühel suvepäeval sammus meie taluõue võõras naine. Kuldne retriiver Mia võttis ta valjuhäälselt ja sõbralikult vastu ning juhatas pererahvani. Selgus, et vanatädi põgenes vägivaldse sugulase eest ja palus: „Kas võiksite mu viia Viljandisse või tellida takso?“

Lubasin ta sõidutada linna umbes tunni aja pärast, seniks istusime laua taha, võtsime pruukosti ja puhusime juttu. Peagi tuli välja, et proua Anne oli ühe minu tuttava ema. Mul ei olnud aimugi, et selle mehe vanemate talu oli meie uuest kodust paari kilomeetri kaugusel.

Loe edasi