Suvevaheaeg võiks olla lühem

Suvevaheaeg lühemaks!

Jah, ma tean, et mu ettepanek on ääretult ebapopulaarne, aga nii ma arvan. Alustaksin siinkohas tsiteerides üht oma sõpra, kes tabavalt suvevaheaja pikkuse kohta ütles, et ega me enam agraarühiskonnas ei ela, kus lapsed tuleb varakult põllule saata. 

Loe edasi

abi küsida ei julge

Miks pelgame abi küsida?

Eestlane tihtipeale enne sureb maha kui abi küsib. Kahjuks on see liigagi sageli tõsi. Üks asi, mida laste saamine on mulle õpetanud, on see, et tuleb abi küsida ja tuleb osata ka eitavalt vastata.

 

Esimese lapsega aitasid meid väga palju vanavanemad, aitäh neile. Üks hetk võtsime majja koera. Kutsikat tuleb jalutada kolm korda päevas. Mina tihtipeale ei saanud lubada endale lõunal koju tulekut, kuna graafik oli hektiline, küll aga sai seda mu abikaasa… ja siis ta läks kevadtormile. Mis tähendas, et ma pidin organiseerima korraliku graafiku, kes mu tuttavatest ja sugulastest koeraarmastajatest, saaksid aidata kutsikat lõunasel ajal jalutada.

Loe edasi

Hindame lapsi kujundavalt

Mida me oma lastes hindame?

Niipea kui laps sünnib, me hindame teda ja asetame tema kohale mõõdikud: pikkus, kaal, sünninädal, peaümbermõõt ja Agpari hinne. Jah, meie laps saab oma elu esimese hinde sellel päeval kui ta sünnib.

 

Järgmiseks käime me iga kuu perearsti juures kaalumas, mõõtmas, hindamas naeratuste arvu ja keerutuste kiirust. Jah, ma mõistan, et see kõik on vajalik, et tagada varajane probleemide märkamine, kuid kas vahel ei ole mindud asjaga veidi üle vindi?

Naiste keskmine iga laste sünnitamisel läheb tõusutrendis, kuigi eks sellelegi trendile paneb loodus mingi hetk piirid. Sellega kaasneb aga üldjuhul suurem teadlikkus, millega võib (aga ei pea) kaasnema ka suurem soodumus muretsemisele. Kui me täpselt teame, mis ja millal on norm, siis iga väiksemgi kõrvalekalle (ja ükski inimene ei esinda normi oma puhtas eheduses) võib kaasa tuua ärevust ja hirmu.

Koolis minnakse üha enam üle kujundavale või teise nimega õppimist toetavale hindamisele. Mida see tähendab? Selle mõte ongi see, et lapsi ei püüta teha ühenäolisteks puupakkudeks, vaid nähakse igaüht tema oma arengus ning antakse tagasisidet tema isiklikule edasi (või tagasi) liikumisele.

Loomulikult tehakse seda kõike teatava normi piirides ja selle normi nimeks on õppekava, kuid olgem ausad, tegelikult on õppekava piirid ju väga laiad ja võimaldavad teemasid käsitleda erineva intensiivsusega, nii nagu lapse võimed seda lubavad.

 

Aga lapsed tahavad ju hindeid!

 

Ei taha. Lapsed tahavad viisi. Pole veel nähtud last, kes kahe üle rõõmustaks. Numbriliste hinnete miinusteks on nii see, et laps hakkab õppima hinde, mitte teadmise pärast, kui ka see, et numbritega on väga lihtne panna lapsed paremusjärjestusse. Ja mida siis tunneb see laps, kes alati on seal rivi lõpus?

 

Me saame seda, mida hindame

 

Leian, et muutuste alused peituvad ikka ja alati hindamissüsteemis. Inimene õpib alati selle järgi, mida tema tulemuste juures hinnatakse. Ja seda mitte ainult koolis. Kui vanem hindab lapses seda, et ta on tubli (midaiganes see sõna ka ei tähendaks), siis ta saabki lapse, kes püüab iga hinna eest olla tubli.

Kui tööl hindab ülemus töötunde, siis ta saabki korralikult tagumikutunde tegevad alluvad. Aga lapsevanematena? Võib-olla tasub teha hindamisaudit, et kas see, mida me tegelikult oma lastes hindame on ka see, mida me neile oma hinnangutes väljendame. Minul on siin kindlasti õppimisruumi.

 


Töötav Ema, kasvatab kahte last (8 ja 1) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.

 

kaitseliitlase naine

Aasta ema peaks olema kindlasti ka kaitseliitlase naine…

Lause, mis ringles FBs aasta ema valimise poleemika ajal. Ja millele tuli kohe juurde ka kommentaar, et noh, kaitseliitlase naine on põhimõtteliselt üksikema.

Minu mees on aktiivne kaitseliitlane ja see tähendab, et ta on kodust ära iga kuu 1-2 nädalavahetust. Mis omakorda minu jaoks tähendab seda, et ma pean üksinda ära majandama kahe lapse üpris erinevad graafikud ning lisaks käima kaks korda päevas koera jalutamas, sealjuures tuleb vähemalt väiksem laps vankriga kaasa võtta, sest neid kahte koos koju jätta ma hetkel veel ei näe võimalust.

Kui pesamuna oli väiksem, siis sai ta võtta linaga kõhu peale, kuid nüüd ma seda enam ei jaksa, seega tuleb võtta vanker. Kuna me elame suure tänava ääres, siis koduuksest koera, tite ja lapsevankriga väljumine on parasjagu väljakutse. Ning on reaalne võimalus, et sajab pussnuge (eriti meie selle-aastases huvitavas kliimas, kus neljast aastaajast on korraga saanud üks ja üpris ebameeldiv).

Aga loomulikult võib olla ka väljas imeline päikesetõus või sügisene lehtedemäng. Neid ilusaid hommikuid on olnud väga palju!

Samuti tähendab see lapsehoidja leidmist pühapäeva ennelõunateks, mil mina olen tööl. Õnneks on meie lastel fantastilised vanavanemad!

Seega on see kõik tehtav – lihtsalt on tegu ühe veidi suuremate teguritega logistikaülesandega, kui ma muidu igapäevaselt harjunud olen. Aga õnneks olen ma suguvõsas saanud hüüdnimeks planeerimiskuninganna 🙂

Kas abikaasat saab keelata?

Minu käest küsitakse vahel, et kuidas ma luban tal nii tihti metsas käia? Mina jälle ei saa aru, kuidas ma saaksin mitte lubada. Kui see on asi, mida mu abikaasa kogu hingest soovib teha. Ja lõppude lõpuks elan ma keset linna, mul on kõik käejala juures, kodumasinad töötavad, mul on ikkagi ainult kaks last, kõik toimib. Jah, see on pisut tüütu, aga see on ka, kui päris aus olla, kõik.

Jah, eks ma ikka natuke põen, et mis saab siis, kui…. Aga miks põdeda selle pärast praegu? Pigem on see teadmine, et mu abikaasa teab sellisel hetkel, mida teha tuleb ja see on julgustav.

Ma ei usu sellesse, et abielus olles võiks oma kaaslasele midagi ära keelata. Abielus on kaks täiskasvanud inimest, kes jah, peavad teineteisega arvestama, kuid arvestamise alla kuulub ka see, et sa lubad teisel teha seda, mis on temale oluline. Jälle see lubamine. Pigem sa toetad teist selles, sa julgustad ja mõistad. Sest ainult nii on võimalik mõlemal suhtes kasvada. Olla päriselt see, kes me oleme. Keelamine kõlab minu jaoks üpris vägivaldselt.

Ning küllap aitab antud teemas kaasa ka see, et ma olen veendunud laiapõhjalise riigikaitse pooldaja 🙂

 

  • Tegu on naljaga 🙂

 


Töötav Ema, kasvatab kahte last (8 ja 1) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.

 

lapsed valivad väga toitu

Öökulli tüüpi lapsed ja toitumine

Mõne aasta eest ütles uuring, et Eestis läheb näljasena magama 16% koolilastest. Minu laps kuulub kindlasti nende hulka.

Koolilaps ärkab hommikul ja paneb ühte sokki jalga vähemalt viis minutit. Vahepeal saad sa talle teine viis korda meelde tuletada, et ta võiks putru süüa. Toiming, mille juures unisematel päevadel unustatakse lusikas suu ette ja parematel päevadel läheb söömine meelest ära, sest on vaja juttu ajada.

Loe edasi

abielu seob heas ja halvas

Abielu – pragmaatika, tunded või ilus pidu?

Mul on sõpru, kes on abielus ja neid, kes elavad vabaabielus, on sõpru lastega ja ilma. On sõpru, kes on abiellunud noorelt ja neid, kellel lapsed juba pulmapäeval lilleneiudeks. Miks me seda teeme? Eriti täna, kui nö majanduslikult ei ole abielu ju vajalik?

Kui on asi toimunud nii nagu õpikus, et kool – töö – abielu – lapsed, siis ju nagu ei tekigi küsimust, et miks. Nii lihtsalt tehakse. Vist. Vahel. Tänapäeval aga mitte enam nii tihti. Siinsamas kirjutas ju Ilona, kuidas tema jaoks ongi vabaabielu see sobivaim vorm.

Loe edasi

Lasteaed ei sobi tihti vanematele

Lasteaed – kellele ja milleks?

Millal on lahti sinu lapse lasteaed? Tõenäoliselt 7-18 või midagi sarnast. Aga millal oleks vaja, et lasteaed oleks lahti?

Ühiskonna koorekiht liigub üha enam liikuva tööaja arvestuse poole. See tähendab, et keegi ei loe tagumikutunde, vaid seda, kui palju tööd on tehtud.

Loe edasi

ülestõusmispühade ajal värvitakse mune

Ülestõusmispühad on ukse ees. Aga millal uks avaneb?

Kuna ma töötan kirikus, siis on just ülestõusmispühad/lihavõtted/munadepühad need, mil tuleb kõige enam küsimusi ja tore on, kui inimesed küsivad, mitte ei eelda/arva/loe internetist, sest siis saab üheskoos arutada ja pühade sisu üle mõelda.

Kõige levinum on küsimus, millal oleks õige aeg mune värvida? Kui kunagi konservatiivina vastasin, et pühapäeval, siis nüüd olen leebunud ning puht praktilistel kaalutlustel soovitan mune värvida laupäeval. Siis on pühapäeval kohe võtta, kui tahad sõbrale häid pühi soovida ja kena muna kaasa kinkida.

Loe edasi

haige laps

Nädalavahetuse ootamatud keerdkäigud

Olen lastega nädalavahetusel üksi. Mees on kaitseliiduga metsas ning saatnud sõnumi, et neilt korjatakse telefonid ära, arvestagu ma sellega. Noh olgu, ega telefoni kaasas omamine ka suurt kasu poleks mulle toonud, mõtlen endamisi.

Laupäeval käime rongiga maal. Vanem laps arvab, et võiks paar päeva vanaema juures veeta – ikkagi koolivaheaeg ja nii ma tulen tagasi ühe lapsega. Ja käruga. Tartus muidugi peatub rong just sellel perroonil, kust vankriga ära saamine on paras väljakutse – nimelt tuleb läbida üks järsk trepp. Vankrite jaoks on küll ette nähtud ka üks tõstuk, aga selle töölesaamine on paras peavalu, nii et lihtsam on kaaluda alternatiive.

Loe edasi

mandliopp ja jäätis

Kuperjanovi tänava jäätisebaar ehk elu ilma mandliteta

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kuidas minu tütrel otsustati umbes 2,5 aastaselt pärast mitmeid kõrvapõletikke ja sama ohtraid antibiootikumekuure, et tema mandlitest on rohkem kahju kui kasu ja need tuleb eemaldada. Aga siis tuli peale kaunis suvi ja tervis läks tugevamaks ja otsustasin, et ei soovi nii väikest last traumeerida ning jäin endale kindlaks – me lükkame selle teema tulevikku.

Ja aeg läks, piiga kasvas, organism tugevnes ja elu oli kui hernes. Kuid… temaga ühes toas magamine muutus põrgulikuks. Kui 5-aastane norskab nagu vana mees, siis on see ikka omajagu humoorikas, aga ühtlasi ka ebamugav, pealegi on ju hapniku juurdevool takistatud jne.

Loe edasi