Kui suur on 10-aastane?

Olen tükk aega mõtisklenud, miks mind viib kõvasti rohkem endast välja see, kui 10-aastane teeb asju, mis minu meelest ei kuulu mõistuspärase tegevuse juurde kui kolmene, kelle puhul ma suudan enamiku aega jääda täiesti rahulikuks, isegi kui ta mul keset poodi röögib, kuna unustasime ta seljakoti koju, ja nüüd ta leiab, et me peaks kõik asjad korvist tagasi laduma, kodust koti ära tooma ja uuesti peale hakkama…

Mõlemad on ju alles arenevad lapsed ega peagi sotsiaalselt olema küpsed ega võimekad.

Ja siis mingi hetk sain ma aru – kümnene tundub mulle juba päris suur – pikkust on omajagu ja arutlusoskus ka täitsa tasemel. Ja seepärast tekib minu ajus dissonants. Ma eeldan temalt rohkem kui ta valmis on. Ma eeldan talt sageli täiskasvanulikku mõistuspärasust, mida tal sugugi veel ei saa ega peagi olema.

Ja teismeiga on tegelikult ju alles ees….

Õnneks on mind aidanud mõned raamatud[1], mis kirjeldavad muutusi teismelise ajus ning seda, milleks see kõik on vajalik. Teismeeas hakatakse looma seoseid, aga see on midagi täiesti uut. Seoste loomise tõttu visatakse ajust välja ebavajalik ehk aju hakkab diferentseerima vajalikku ebavajalikust, aga… seda antud lapse antud eluperioodil.

Vajalik on see, mis on aktiivses kasutuses ja ebavajalik see, mis on jäetud kõrvale. Jäin selle taustal mõtisklema, et ehk on siis just sellel teismeikka sisenemise ajal kasulik tegeleda võimalikult eripalgeliste hobidega, et jätta alles nende võimalused. Samas loomulikult ei soosi see spetsialiseerumist – oh see igavene dilemma, kas pole.

Teine oluline mõte minu jaoks on vajadus kuuluda omavanuste sekka. See on eluliselt vajalik. Sest nendega hakatakse elu üles ehitama. Ja seepärast on tarvilik leida õige vahekord oma kuuluvusel perekonda ja sõpruskonda.

Kuidas olla toeks ilma iseennast välja vihastamata? Eks see on paras dilemma ja õiget retsepti ei ole. Olen ise korduvalt tundnud, et reageerin üle, aga õnneks siis vahel meenub, et probleemiks on tegelikult see dissonants. Minu eeldus ületas tegelikkuse.

Küllap on osa lahendust tegelikult väikelastega sarnane: hea on end tühjaks nutta, hea on anda suund lahenduse poole, aga mitte lahendust ette; hea on olla kohal ja toetada, mis iganes (aga kui läheb pätiks kätte, ah? – dilemmad ei kao, kas pole).

Mulle meeldis Kristina Kuzmici üks ütlus, et lastekasvatus on kunst ja igaüks meist individuaalne kunstnik. Eks nii ongi, mõni peab õppima rohkem tehnikaid ja teisel on rohkem naturaalset annet. Mõni maalib, teine musitseerib.

 


[1] Siegel „Ajutorm“; Filliozat „See on hullem kui ma kartsin“

 

Triin kasvatab kahte last (kohevarsti 10 ja 3) ning jagab oma aega erinevate töölõikude, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta. Triinu kireks on religioon ja haridus ning ta on tänulik, et just neis valdkondades on tal võimalik end ka tööalaselt teostada.

 

Jõulud on, kui keegi kingib pilgu

Tartu Jaani koguduse õpetaja Triin Käpp pidas pühapäeval, 23. detsembril Tartu linna 4. advendiküünla süütamisel kõne, kus arutles selle üle, millal ja missugused võiksid olla ühed toredad jõulud.

 

Üks soome autor on kirjutanud:

Mõnikord on jõulud veebruaris,

mõnikord septembri sügispimeduses,

kui nii juhtub, et järvedel on jää

sisemiselt, meis.

Mina ehin aegajalt jõulupuu

kui haiget saan või äkki on pidumeeleolu

– sisemiselt, salaja –

ja koristan selle jälle ära, nii et keegi ei märka

kasvõi keset pidu,

kui meeleolu on kustunud ära.

Sel kombel see ei kulu,

ei kuiva ega pudise.

Jõulud on kui keegi kingib pilgu, ulatab käe.

Kui armastatu tuleb üle tänava  ja veel

ja veel ei märka.

Kui laps liigutab maailma üsas ja ütleb:

„Mina toon rahu inimeste keskele,

mina tulen.“

Me tahame ja otsime jõulutunnet, sest see seostub meil millegi sooja, südamest tuleva ja rahuga. Kas te pole vahel mõelnud, et jõulutunnet on lihtsam tekitada teinekord siis, kui päriselt ei olegi jõulud?

Arutasime hiljuti koguduses, milline on normaalne kristlane ja jõudsime järgmistele järeldustele:

– autentne, elades ise oma elu
– olles just selle eluga eeskujuks
– armastav, päriselt
– andeks andes võlad, et meilegi antaks andeks
– tehes teisele seda, mida tahan et mullegi tehtaks

Kas saaks siit teha järelduse, millised on normaalsed jõulud? Küllap need, kus me kogeme, et meie ise ja meie lähedased on just samasugused, nagu siin kirjeldatud.

Et me saame olla autentsed, armastavad ja seda tõesti ja siiralt ja päriselt. Et meile antakse andeks ja meist hoolitakse kui iseenesest. Eeldusel muidugi, et iseenesest hoolitakse. Sellised oleksid päris toredad jõulud, kas pole. Normaalseid jõule teile kõigile!

 

Lastega või ilma?

Maa tuleb täita lastega

Üks suur mure tänastel poliitikutel on, kuidas panna naine ikka rohkem sünnitama. Jah, ma mõistan, ühiskond vananeb ja töökäsi on rohkem vaja, et keegi pensioniteks maksu teenib, aga teisalt on maakera niigi ülerahvastatud ja ehk on pensionimurele ka mõni teine lahendus. Aga… sellesse teemasse ma täna ei lasku.

Loe edasi

Lapse kasvatamisel karistusega ähvardamine

Põrgu kui pedagoogiline võte

Lugesin taas erinevaid kirjeldusi ja argumentatsioone põrgu (olemasolu) kohta ja avastasin end mõttelt, et põrgu on omamoodi pedagoogiline võte.

Loe edasi

Väljendid - hernes ja muud

Elu nagu hernes

Kas te olete vahel sellele kujundile mõelnud? Mida sümboliseerib sinu jaoks hernes? Hernes on ümar, roheline, tervislik, maitsev (kui ta on omas elemendis ehk õiges värskusastmes), hernest saab maitsvat suppi, herned võivad põhjustada kõhugaase ning ajada suuremal tarbimisel seedimise segi.

Loe edasi

Kodutööst

Mis kinni ei jää, saab kinni löödud

Tuttav lause meile kõigile, kas pole. Avastasin selle lause peale mõtlemast end koolist antavate koduste ülesannete kontekstis.

Loe edasi

Magama ei taha jääda

Mina ei taha veel magama jääda …

Minu lapsed ei ole just erilised kuldmagajad. Mu noorem oli, kaks kuud. See oli ilus aeg, vanuses 2 k – 4 k. Siis ma ei julgenud sõpradega väga rääkidagi, kui nood küsisid, et kuidas siis magamatusega lood on, ma olin täiesti välja puhanud.

Loe edasi

Jõulud ja kinkimine

Miks me teeme jõuluajal kinke?

Kas te olete kunagi mõelnud, miks jõuluajal kinke tehakse? Mina olen küll selle üle juurelnud ja kristlik traditsioon mulle ka vastuseid annab, aga kui me vaatame üldist ühiskondlikku pilti, siis kinkimine on ju üleüldine ja mitte midagi ristiusuga kaasas käivat. Miks on jõulud kinkimise aeg? Miks on vaja teha kinke detsembris?

Loe edasi

Kuidas paar kokku jääks?

Paarisuhe lastega peres

Tartu Jaani kirikus käib koos grupp, mis vestleb erinevatel vanemlikel teemadel. Pereterapeutide EV 100 projekti „100 tundi tasuta loenguid“ raames ühineb kahel korral meiega ka pereterapeut Naatan Haamer. Projekti avapäeval, Soome 100. sünnipäeval (kui sümboolne, kas pole) kõnelesime paarisuhtest lastega peredes. Tahaksin teiega jagada mõningaid mõtteid, mis mind puudutasid.

 

Loe edasi

Kuidas abistada enneaegse lapse vanemaid?

Kuidas saame toetada enneaegse lapse peret?

Pühapäeval, 26. novembril peeti Tartu Ülikooli-Jaani koguduses enneaegsete laste teemalist ümarlauda. Kohal viibisid mitmed isikliku kogemusega inimesed ning oma ala professionaalid, kes enneaegsete lastega igapäevaselt kokku puutuvad.

Loe edasi