Lõhavere linnusemäele Lembitut otsima

Kui väljas soe ja päike kõrgel, on patt jääda koju konutama. Võtsime nädalavahetusel ette lühikese retke Suure-Jaani kanti, Lõhavere linnusemäele, kus sõdis muinasvanem Lembitu.

“Kuhu minna, kui ei taha reisida kaugele, aga samas näha midagi uut?” arutasime laupäeva hommikul pere keskel. Viljandi vallas on mitmeid kauneid kohti, kuhu pole veel jõudnud, kuid valik langes hoopis naabervalla – Põhja-Sakala poole.

Endise Suure-Jaani valla kodulehel on tore info matkaradade kohta, kust leidsime raja, mis pole liiga pikk, kõigest 9 kilomeetrit.

Meie kodust on Suure-Jaani vaid napp 14 kilomeetrit. Jätsime auto keskväljakule ja siirdusime Tallinna tänavat pidi linna äärde. Kohe paremal paistis teeots, mis juhtis Lõhavere hooldekodusse.

Hooldekodu juures puhusime natuke juttu selle elaniku Villuga, kes üllatus-üllatus, on pärit meie kodukandist Pärsti lähedalt. Villu paitas meie sõbralikku retriiverit Miat ja juhatas siis lahkelt linnamäe poole.

Muistne linnamägi on nii lähedal!

Paar kilomeetrit mööda põlluteed, kus puhus kõva kevadtuul, ja juba kõndisimegi madalate kuuskede vahel, mis on siia istutatud umbes 15 aastat tagasi üle-eestilise miljoni puu istutustalgute käigus.

Linnamäe ääres ootab külastajaid  väga äge telkimisplats ja infostend. Kõigepealt kinnitasime natuke keha, ka Mia sai oma väikese lõheampsu, ja siis uurisid poisid infostendilt, kuidas elasid muinaseestlased linnamäel. Humoorikad lood vahvate illustratsioonidega olid päris kaasakiskuvad.

Praegu keset metsa kõrguv linnus aga pani lapsed ahhetama. Nad jooksid koos koeraga mööda nõlva kiiresti üles, mina astusin mööda treppi vaikselt järele. Oma vaimusilmas nägin seda linnust veidi suuremana, kuid lastele mõjus see võimsana. Nad jooksid koos koeraga ühest äärest teise ja lõpuks mööda nõlva üles-alla. Elamus missugune!

Huvitav on mõelda, et sellel mäel oli üks massiivne tsitadell ja mitu väiksemat köetavat hoonet. Vallil kõrgus mitu vahitorni, väravate kohal ilmselt ka palkidest kaitsetorn. Linnus rajati 12. sajandi lõpus ja seda kasutasid eestlaste malevajuhile Lembitule ustavad mehed umbes 20 aasta jooksul.

Kui praegu on kunagine eestlaste kants ümbritsetud metsaga, siis arvatakse, et kaugel muinasajal oli ümbrus lage ja kindlustus avaldas oma suurusega muljet.

Nagu on kirjas Läti Henriku kroonikas, alistusid eestlased 1215. aasta märtsi-aprilli paiku Lõhavere (Leole või Lehola) lahingus Liivi Mõõgavendade Ordu poolt juhitud sakslaste-liivlaste-latgalite väele. Kõik sakalased eesotsas Lembituga väljusid linnusest ja lasid end ristida. Lembitu pääses küll vabadusse, kuid hukkus kaks aastat hiljem Madisepäeva lahingus. See lahingukoht on meie kodust mõne kilomeetri kaugusel Vanamõisa külas.

Seega sattusime linnamäele 804 aastat pärast Lehola lahingut! Mäe jalamile on 1969. aastal püstitatud Sakalamaa kaitsjate mälestusmärk. Graniidist skulptuurid sümboliseerivad Lembitut ja tema võitlejaid.

Tagasi liikusime mööda teist teed. Jõudsime mõne kilomeetri kaugusel asuvasse Kõidama alevikku, mis on Suure-Jaani külje all. Suure-Jaanis läksime aga einestama paisjärve ääres olevasse kohvikusse “Arturi juures”.  Näljastele maitseb toit hästi!

Lõpuks olid lapsed meie väikese matkaga väga rahul – ei pidanud minema kaugele, et näha ühte eestlastele olulist kohta. Lõhavere linnusemäele tasub tulla!

 

 

Meie pere tegus aasta

Tere taas, toredad Eesti Pere keskkonna lugejad!

Viimati kirjutasin siia pisut rohkem kui aasta tagasi, kui meie pere pesamuna sai aastaseks. Kolmanda lapse ootus ja esimene eluaasta oli huvitav ja väljakutseid täis aeg. Pidime kohanema olukorraga, kus lapsi oli ühtäkki rohkem kui ühe täiskasvanu käe otsa mahtus, mis sest, et üks lastest oli juba niipalju suur, et ta käest kinni hoida enam eriti ei tahtnud. Aasta sai täis ja elu läks oma kiiret rada pidi edasi.

Nüüd on meie kolmas laps kaheaastaseks saanud ja elu on omamoodi keerdkäike vahepeal keerutanud. Kui esimesel eluaastal oli see väike tüüp päris üksjagu haige, siis pisut peale esimest sünnipäeva ja gripi põdemist läks meil elu juba natuke rohkem reele tagasi. Üks päris suur ehmatus oli eelmise suve alguses kui pidime suisa erakorralisse lastehaigla vastuvõttu minema. Siis järgnes aga soe ja ilus suvi, pikk puhkus Viljandis ja uskuge või mitte – kõik lapsed olid täiesti terved kuni oktoobri alguseni!

Meie pere tegus aasta

Mõne lõiguga tervest aastast ülevaadet anda on muidugi täiesti lootusetu, sest kõik päevad on ju nii palju tegutsemist täis olnud. Suuremaid sündmusi on meil selle aasta jooksul olnud päris palju. Üks olulisematest verstapostidest oli näiteks meie vanima lapse kooli alustamine.

Esmakordselt kooli mineva lapse vanematena kolistasime ikka nii mõnegi ämbri läbi. Tänaseks on see kõik õnneks juba hakanud vaikselt rutiiniks saama.

Minu jaoks oli märgilise tähendusega ka meie septembri alguses 4-aastaseks saanud tütre valmisolek lasteaeda minna. Kui aasta varem kolmeselt oli ta täiesti ja totaalselt lasteaia vastu, siis nüüd tahtis ta sinna päris hea meelega minna. Tema põhiline lause läbi suve oli “mul pole ühtegi sõpra” ja neid mängukaaslasi on ta lasteaiast nüüdseks mõne leidnud.

Abikaasa rabeles mitmel rindel ja suvepuhkuse ajal leidsime tõesti vaid üksikud nädalavahetused ja mõned päevad perega koos aja veetmiseks. Meie kortermajas ja korteris toimus suvekuudel remont, mis ei saanud isegi kooli alguseks veel piisavalt valmis. Nii saime lastega päris palju minu ema juures Viljandis aega veeta. Septembri esimestel nädalatel said kodus olla vaid abikaasa ja koolilaps.

Väike isiklik suunamuutus

Ka isiklikus plaanis toimus eelmisel aastal palju. Õppisin uuesti unistama, mõtlesin ja tegelesin hästi palju teadlikult enda tahtmiste väljaselgitamisega ja hakkasin omandama uusi teadmisi ja oskusi täiesti uuest valdkonnast.  Sügisel leidsime toreda koduhoidja, kes meid kolm päeva nädalas mõned tunnid lastehoidmise ja koduga aitab.

Suvel alustasin teadliku treeninguga, et õppida oma süvalihaste ja vaagnapõhjalihaste toimimist paremini tundma. Võtsin selle ette, sest mul on diastaas (kõhusirglihase lahknemine), nabasong,  ja ma ütleks, et tol hetkel olid ka suhteliselt mittetoimivad süvalihased.

Olen varem proovinud erinevaid diastaasi raviks ettenähtud programme, mis ei ole mulle kuidagi klappinud. Midagi on mu jaoks alati puudu jäänud.

Otsisin päris pikalt, mis see õige lahendus võiks olla. Läbi erinevate soovituste leidsin lõpuks põhjalikuma käsitluse ja programmi “Restore Your Core”. See on aidanud mul ennast tunda oma kehas palju paremini, kui ma aastaid olen tundnud. Uued igapäevased liikumisharjumused on igatahes juba tekkinud.

Kuidas edasi?

Mul on plaanis lisaks mujale kirjutamisele ka siia aeg-ajalt väikseid ülevaateid kirja panna, millega parajasti oma kolme lapse kõrvalt tegelemas olen. Nagu ikka, logistika meistriklass on kolme väikse lapsega täies hoos.

Kui sind, hea lugeja, diastaasi ja vaagnapõhja teemad kõnetavad, siis kutsun sind Facebooki gruppi “Liigu teadlikult” (NB! ainult naistele) kaasa rääkima. 2019. aasta postitused on leitavad mu veebilehelt www.tegutse.ee ja aeg-ajalt postitan ühtteist ka instagrami @riina.arund.

Kui suur on 10-aastane?

Olen tükk aega mõtisklenud, miks mind viib kõvasti rohkem endast välja see, kui 10-aastane teeb asju, mis minu meelest ei kuulu mõistuspärase tegevuse juurde kui kolmene, kelle puhul ma suudan enamiku aega jääda täiesti rahulikuks, isegi kui ta mul keset poodi röögib, kuna unustasime ta seljakoti koju, ja nüüd ta leiab, et me peaks kõik asjad korvist tagasi laduma, kodust koti ära tooma ja uuesti peale hakkama…

Mõlemad on ju alles arenevad lapsed ega peagi sotsiaalselt olema küpsed ega võimekad.

Ja siis mingi hetk sain ma aru – kümnene tundub mulle juba päris suur – pikkust on omajagu ja arutlusoskus ka täitsa tasemel. Ja seepärast tekib minu ajus dissonants. Ma eeldan temalt rohkem kui ta valmis on. Ma eeldan talt sageli täiskasvanulikku mõistuspärasust, mida tal sugugi veel ei saa ega peagi olema.

Ja teismeiga on tegelikult ju alles ees….

Õnneks on mind aidanud mõned raamatud[1], mis kirjeldavad muutusi teismelise ajus ning seda, milleks see kõik on vajalik. Teismeeas hakatakse looma seoseid, aga see on midagi täiesti uut. Seoste loomise tõttu visatakse ajust välja ebavajalik ehk aju hakkab diferentseerima vajalikku ebavajalikust, aga… seda antud lapse antud eluperioodil.

Vajalik on see, mis on aktiivses kasutuses ja ebavajalik see, mis on jäetud kõrvale. Jäin selle taustal mõtisklema, et ehk on siis just sellel teismeikka sisenemise ajal kasulik tegeleda võimalikult eripalgeliste hobidega, et jätta alles nende võimalused. Samas loomulikult ei soosi see spetsialiseerumist – oh see igavene dilemma, kas pole.

Teine oluline mõte minu jaoks on vajadus kuuluda omavanuste sekka. See on eluliselt vajalik. Sest nendega hakatakse elu üles ehitama. Ja seepärast on tarvilik leida õige vahekord oma kuuluvusel perekonda ja sõpruskonda.

Kuidas olla toeks ilma iseennast välja vihastamata? Eks see on paras dilemma ja õiget retsepti ei ole. Olen ise korduvalt tundnud, et reageerin üle, aga õnneks siis vahel meenub, et probleemiks on tegelikult see dissonants. Minu eeldus ületas tegelikkuse.

Küllap on osa lahendust tegelikult väikelastega sarnane: hea on end tühjaks nutta, hea on anda suund lahenduse poole, aga mitte lahendust ette; hea on olla kohal ja toetada, mis iganes (aga kui läheb pätiks kätte, ah? – dilemmad ei kao, kas pole).

Mulle meeldis Kristina Kuzmici üks ütlus, et lastekasvatus on kunst ja igaüks meist individuaalne kunstnik. Eks nii ongi, mõni peab õppima rohkem tehnikaid ja teisel on rohkem naturaalset annet. Mõni maalib, teine musitseerib.

 


[1] Siegel „Ajutorm“; Filliozat „See on hullem kui ma kartsin“

 

Triin kasvatab kahte last (kohevarsti 10 ja 3) ning jagab oma aega erinevate töölõikude, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta. Triinu kireks on religioon ja haridus ning ta on tänulik, et just neis valdkondades on tal võimalik end ka tööalaselt teostada.

 

Jõulud on, kui keegi kingib pilgu

Tartu Jaani koguduse õpetaja Triin Käpp pidas pühapäeval, 23. detsembril Tartu linna 4. advendiküünla süütamisel kõne, kus arutles selle üle, millal ja missugused võiksid olla ühed toredad jõulud.

 

Üks soome autor on kirjutanud:

Mõnikord on jõulud veebruaris,

mõnikord septembri sügispimeduses,

kui nii juhtub, et järvedel on jää

sisemiselt, meis.

Mina ehin aegajalt jõulupuu

kui haiget saan või äkki on pidumeeleolu

– sisemiselt, salaja –

ja koristan selle jälle ära, nii et keegi ei märka

kasvõi keset pidu,

kui meeleolu on kustunud ära.

Sel kombel see ei kulu,

ei kuiva ega pudise.

Jõulud on kui keegi kingib pilgu, ulatab käe.

Kui armastatu tuleb üle tänava  ja veel

ja veel ei märka.

Kui laps liigutab maailma üsas ja ütleb:

„Mina toon rahu inimeste keskele,

mina tulen.“

Me tahame ja otsime jõulutunnet, sest see seostub meil millegi sooja, südamest tuleva ja rahuga. Kas te pole vahel mõelnud, et jõulutunnet on lihtsam tekitada teinekord siis, kui päriselt ei olegi jõulud?

Arutasime hiljuti koguduses, milline on normaalne kristlane ja jõudsime järgmistele järeldustele:

– autentne, elades ise oma elu
– olles just selle eluga eeskujuks
– armastav, päriselt
– andeks andes võlad, et meilegi antaks andeks
– tehes teisele seda, mida tahan et mullegi tehtaks

Kas saaks siit teha järelduse, millised on normaalsed jõulud? Küllap need, kus me kogeme, et meie ise ja meie lähedased on just samasugused, nagu siin kirjeldatud.

Et me saame olla autentsed, armastavad ja seda tõesti ja siiralt ja päriselt. Et meile antakse andeks ja meist hoolitakse kui iseenesest. Eeldusel muidugi, et iseenesest hoolitakse. Sellised oleksid päris toredad jõulud, kas pole. Normaalseid jõule teile kõigile!

 

Jõulude ootuses saksa saunast ja avalikest naistest

Istun keras diivaninurgas arvuti taga, ahjud köevad, küünlad põlevad, väljas on minu jaoks ideaalne talveilm, äsja tuppa toodud ja ehitud kuusk pakub silmailu ja lapsed on haiged. Meie tavapärane jõuluaegne või jõulude eelne olukord. Samas annab see hea võimaluse võtta natukeseks aeg maha, mõtiskleda, mõned read paberile panna.

November ja detsember on olnud ülikiired, tööd ja tegemisi on olnud omajagu. Huvitavad kombel mahtus sellesse kiiresse aega minu jaoks ära ka üks lühireis Saksamaale. Sai külastatud muuhulgas Müncheni jõuluturgusid ja endist kuningalossi, kuid kõige põnevam oli hoopis osa saada sakslaste saunakultuurist.

Loe edasi

raamatulugemine õhtuti

Raamatutest ja enesehinnangust

Sügis on reeglina minu jaoks alati kiire aeg, eriti november. Ka see aasta pole erand.  Võibolla ongi nii, et aasta kõige pimedam aeg paneb rohkem tegutsema, sest välitegevused enam nii väga ei tõmba. Ja otse loomulikult on see pime aeg mõnus võimalus keerata ennast diivaninurka kerra ja lugeda. Ma armastan lugemist! Kui mõtlen vananemise peale, siis üks mu hirme on silmanägemise kadumine, sest siis ei näe enam raamatuid lugeda.

Loe edasi

naised kodukaitsess

Aeg – kõige väärtuslikum vara

Ühes aastas on 12 kuud, 365 päeva, 8760 tundi, 525 000 minutit ja 31 536 000 sekundit. Umbes just nii kaua pole ma siin, selles portaalis oma mõtteid jaganud. Pikk ja samas nii lühike aeg. Mida kõike ei ole ma jõudnud selle aastaga teha ja samas tundub, et see aasta on möödunud nagu silmapilk, sest asju, mis on tegemata jäänud on veel rohkem!

Loe edasi

Lastega või ilma?

Maa tuleb täita lastega

Üks suur mure tänastel poliitikutel on, kuidas panna naine ikka rohkem sünnitama. Jah, ma mõistan, ühiskond vananeb ja töökäsi on rohkem vaja, et keegi pensioniteks maksu teenib, aga teisalt on maakera niigi ülerahvastatud ja ehk on pensionimurele ka mõni teine lahendus. Aga… sellesse teemasse ma täna ei lasku.

Loe edasi

Lapse kasvatamisel karistusega ähvardamine

Põrgu kui pedagoogiline võte

Lugesin taas erinevaid kirjeldusi ja argumentatsioone põrgu (olemasolu) kohta ja avastasin end mõttelt, et põrgu on omamoodi pedagoogiline võte.

Loe edasi

Puudega lapse pärast mures.

Uue kirjutamistuhinaga sügisele vastu

Minu viimasest blogipostitusest alates on päris palju vett merre voolanud, proovin nüüd üle pika aja jälle kirjutamislainele saada. See vahepealne aeg on olnud täis töiseid ja koduseid toimetusi, suvi möödus põnnidega koos kuumust nautides ja trotsides.

Loe edasi