Entries by Üksikema

Üksikema päeviku lõpp

Lugejate kaasaelamine ja heatahtlikkus, jõuluaegne heldus olid mulle šokiks. Eestis üksinda last kasvatades olin seni kokku puutunud peamiselt vaid sirge põlgusega. Heatahtlik suhtumine ja toetava õla pakkumine lõid otsekui jalad alt. Võtsin kaua aega järelemõtlemiseks. Töökoha otsingutega läks nii nagu ikka. Ei õnnestunud tööle saada. Paar kuud olin sügavas mustas augus ega jaksanud neidki töid […]

Lapsega lõbusalt

Ma kasvatan poissi, tulevast meest. Püüan temas täiesti teadlikult edendada mehelikke jooni, hoolimata isa eeskuju puudumisest.  Ma kiidan lapsele ta isa. Et oli tubli ja töökas mees, kuldsete kätega. Ma tahan, et poeg võiks oma isa ja iseenda mehelikkuse üle uhkust tunda. Ma kleebin kodus seintele kuulsate spordimeeste pilte. Ostsin talle päris ehtsad tööriistad ja […]

Vaesus on mõtteviis, on statistika, aga see pole mina

Vaesus võib olla mõtteviis ja võib olla ajutine rahata olek. Mina pole mõtteviisilt vaene. Olen ajutiselt ja endast sõltumata asjaoludel sattunud seisu, kus pean iga senti peos veeretama, enne kui selle välja käin. See ei ole muutnud mu arusaama endast. Olen seesama inimene kes enne vaesumist: töökas, löögivalmis, oma elu üle ise otsustada püüdev. Ma […]

Me pole üksi

Ma olen nüüd pühade järel mõnda aega vaikinud. Kogusin pisut mõtteid. Pean ütlema, et need olid mu täiskasvanuelu ühed ilusamad jõulud. See tunne, et ei pea kõigega üksi hakkama saama ega kõike ise välja teenima, vaid vahel sulle lihtsalt antaksegi täiesti teenimatult tugi ja koged jõuluimet. See oli lihtsalt nii tore. Istusime lapsega kahekesi vaibal […]

Raha riigile… ja uiskudele

Klient maksis arve ära. Riigile käibemaks kolmsada eurot. Seda on rohkem, kui nad aastas mu lapsele üksikvanema toetust maksavad. Ja loevad mind siis riigi kulul lohisejaks, käsi pikal kerjajaks, jubedaks luuseriks. Üksainuke päev jäi voolu väljalülitamisest puudu. Napikas. Oleks klient maksega päev hilinenud, oleks vool välja lülitatud ja ma pidanuks tagasi lülitamise eest maksma 159 […]

Elu on siiski ilus, ka pärast lihttööd ja näljaretke…

Kell on seitse õhtul. Pime tööstushoone linnaservas. Istun ratta selga, laps võtab koha sisse mu selja taga pakiraamil. Küsin, kas tal on soe. Olevat. Sõidame mööda burksiputkast.  „Emme, ma tahaksin täna friikartuleid, kõht on tühi.“  „Pead ootama. Lähme linnas suurde poodi, saan seal vaadata, kas tädi on raha üle kandnud.“

Eestis nagu Siberis

Väljas paukus pakane. Mu pisike oli haige, kõrges palavikus. Külmkapp kodus juba mitmes päev tühi, muu hulgas vajalikust viinast haige jahutamiseks, pidin poodi minema.

Piparkoogid poejuhatajale

Viimasel jõulueelsel tööpäeval astus ülemus uksest sisse, piparkoogipakk kaenlas. Virutas paki lauale:„Kas juhataja on siin?“ – „Jah.“ – „Helista talle, vaja kokku saada. Vaata sa niikaua graafik üle ja viska allkiri.“

Õnnetused ei tule kunagi üksi

Samal õhtul, mil nett välja lükati, andis otsad meie väike lauapliit, ainus võimalus kodus sooja sööki keeta. Kuna meil midagi peale kuivainete ja juurikate polnud ja raha niikuinii otsas, tähendas see järgmised kümme päeva üsna söömata olemist.

Kuidas mind kiviaega tagasi virutati

Tõmbasin hamba välja. Tasuta ei saanud. Istusime ühe keskealise mehega kõrvuti hambaarsti ukse taga, mõlemal lõug paistes. Ootasime. Tund, kaks, kolm. Laps kaasas. Väike, pisut tatine, ei saanud rühma viia. Kõhuke tühi, sest olime maalt hommikul vara kohe pärast ärkamist pidanud bussiga tulema ja hambaarsti aeg oli mul kell kaheksa, kohe esimesena. Arst vaatas korraks […]