Hiljuti oli mul kole konflikt meie kortermajas elava eaka naabriprouaga, kes juba ammu peletab ähvarduste ja kisaga ümbruskonna lapsi koos emadega meie õuelt minema. Siiani olid minuni jõudnud vaid šokeeritud väikelaste emade jutud politseiga ähvardamisest, aga sel korral sattusin ise peale, kuidas tädi 8-aastastele Gestapot korraldas.
Kas te olete tähele pannud, et lastel on suur kihk lendamist katsetada: madalalt, kõrgelt, ettenähtavatest kohtadest ja täiesti ebareaalsetest paikadest – nad lihtsalt leiavad need äratõukekohad üles ja püüavad linnuna õhus pareerida. Isegi korduvalt, hoolimata sellest, et tavaliselt lõpeb see kiire maandumisega.
Igapäevaselt ei ole ma eriline sõbrannataja, ehkki suhtlen ju kogu aeg inimestega, aga vahel piuksatab sees, et teeks midagi ägedat! Nagu kõigil, on ka minul erinevaid tutvuskondi, kellega mingil eluhetkel on palju läbitud, siis aga mitte: lasteaed, kool, ülikool, spordiharrastused, hobiringid, naabrid vms. See ei tähenda, et need inimesed on meelest lännu, lihtsalt kokkupuuteid enam […]
Alustada soovin muidugi sellest, et nimetada asju oma nimedega ning igasugused kure- ja kapsajutud jätan heldimusega muinasjuttudesse. Kui lühidalt, siis minu seisukoht on, et õige aeg on siis, kui laps küsib, sõltumata ta vanusest.
Ei ole, olen täiesti veendunud. Ehkki faktidega kellelegi silmade vahele lajatada ma ei saa. Olen alles oma tee alguses. Mul on usku rohkem kui pekki puusadel ja mugavusi põues, sest ma tean, et selle koheva mundris kartuli sisemuses on täitsa ponks mugul peidus. Aga kuidas siis ma täna ikkagi omadega siin olen, et peeglist vaatab […]
“Ärgake, tšjordid!” Ei, ma ei kuulnud valesti. Täitsa selgelt kostus läbi une Sassi hele, aga nõudlik hääl, mis teatas, et meie, tšjordid ehk siis kuradid (черт – vn.k.) peame ärkama. Naersime Alekseiga nii, et pisar silmanurgas. Ennast pole ollagi, aga räägib nagu elunäinud meremees! Paraku pole see ainus ”pärl”, mis Sassi suust lendu on […]
Ma ei ole kampaania inimene, sest see: „Jee, tule meiega, sest me oleme kari!“ mõjub pigem ärritavalt, aga „Septembris me ei joo“ kampaania ühtis minu sooviga alkoholi rolli oma elus vähendada ning ma sain siit vajaliku tõuke. Mul on juba ammu kõrini alkoholist, sest see, et miski muu peale minu enese kontrollib minu ja mu […]
Suvi on küll vaikselt otsi koomale tõmbamas, ent üks tubli ports suviseid emotsioone paneb alati silma särama! Meil oli plaan teha suvel üks omal käel perereis mööda Euroopat, mille lõpp-eesmärk oli jõuda Šveitsi, sinna, kus Aleksei juba pool aastat judotarkusi jagab.
Mingil ähmaselt meenuval eluhetkel jutustasin Sassile sellest, kuidas me Aleksei ja sõpradega verinoortena telgiga metsas käisime ja kui äge see oli olnud. Ja oligi laps nõiutud!
Lapsed kasvavad tõesti mühinal – võõrad lapsed eriti kiiresti, isiklikud aga sellise kohinaga, mis lukustab kõrvu, kraabib mööblit, muudab tuju vastavalt tuule suunale, ning annab elule aina vürtsi juurde. Mõni märkab oma lapse sirgumist kinganumbri järgi, teine raamatuvirna suurusest öölaual, kolmas aga lapselaste ilmumisest ukse taha…
